Pole probleeme, pole postitusi?

Lubasin Teid kõiki teavitada oma edasistest plaanidest, aga kuidagi juhtus nii, et peaaegu pool aastat pole ühtegi postitust minu poolt tulnud. Kui täiesti aus olla, siis ega headest asjadest polegi midagi suurt rääkida, ikka halvad asjad ajavad kiruma ja kurtma. Liigume siis nüüd asja kallale, samm sammu haaval.

Suvel otsisin ma siis uut töökohta. Tahtsin väga õpetajatööst eemale saada, nagu mäletate mu suvist halapostitust, mul oli sellest tööst kopp ikka korralikult ees, õigemini sellest konkreetsest lasteaiast. Ja see lasteaiaõpetaja palk, või noh üldse kõikide õpetajate palk, on kah. Või siiski..., uuest aastast peaks olukord paranema.

Igatahes kandideerisin päris paljudesse kohtadesse - vaatasin ilmselt liiga kõrgele, kuna vestlustele kutsuti üsna vähe ja ka nendel rõhuti vaid kogemuste olemasolule. Mis teha, et olen magistrikraadiga 24-aastane, kellel on päris töökogemust alles natuke üle paari aasta. Eks ma olin korra väga pettunud kõiges, aga siis tuli järsku pakkumine. Okei, pakkumine kõigest lasteaiaõpetaja ametikohale, aga palka lubati umbes 400 eurot rohkem, kui ma varem teeninud olin. Nooo, 400 on ju päris suur number. Kõigest hoolimata võtsin ma mõtlemisaega nädala. Venitasin seda nädalat korralikult, kuid lõpuks andsin neile teada, et võtan selle töö vastu. 

Asusin tööle kodule lähemale, kui varem, aga täiesti teise suunda ja ametlikult linnast välja, aga reaalsuses mitte otseselt (võiks öelda eeslinna?). Kuna see on linnast väljas, liiguvad hommikuti suuremad automassid just vastassuunas, mistõttu ma ei pea kunagi muretsema ummikute pärast. Lisaks sellele mugavale kohalesaamisele, sain ma endale lõpuks tavalapsed. Pealekauba sain endale päris oma rühma ehk asusin tööle 1 õpetaja ja 2 assistendi süsteemis. Mina olen rühma ainus õpetaja, mina otsustan, mida me teeme, millal me teeme, kuidas me teeme. Ja see veel pole kõik, kogu lasteaed kasutab projektõpet, mis on ka nii põnev. V-o olin enne selle osas skeptiline, aga ausalt, see kordades põnevam kui see basic nädalaplaanide tegemine jne. Võin millalgi kunagi projektõppest ka pikemalt kirjutada.

Ausalt öeldes oli algus natuke hirmutav ja v-o ka seetõttu ma kohe suure hurraa-ga siia postitust kirjutama ei tulnudki. Raske oli peale 2-kuust puhkust hakata iga päev vara ärkama ja tööasju tegema. Varasemas lasteaias olid meil pikkade päevade graafikud, nüüd aga käin iga päev oma 7h tööl. Tööaeg ametlikult on 7:30-14:30, aga seda saab alati assistentidega koostöös vastavalt vajadusele muuta. Igatahes algus oli raske, uued kolleegid, uus koht, uued lapsed, uued  vanemad jne. Harjumine.

Aga see harjumine kulges kiiresti, tänaseks tunnen, et olen omal kohal juba. Ka lapsed on minuga ära harjunud, suurem osa harjus kohe kiiresti (nojah, ammuteada fakt, et ma lastemagnet ja hea kapi loomiseks polegi palju vaja), aga paar last ei võtnud nii ruttu mind omaks. Tegemist on 2-3-aastaste lastega, seega ametlikult veel sõimerühm. Selles lasteaias pole eraldi sõimerühma õpetajad ja aiarühmaõpetajad, on vaid rühmaõpetajad, kes lähevadki sõimeeas lastega nende kooliminekuni välja. Minu meelest üliloogiline ja tore, ei ole mingisugust hilisemat rühmavahetust. 

Igatahes, mu lapsed on juba aastakese lasteaias käinud, enam-vähem selle paigaga harjunud, isegi potil oskavad kõik ise käia. Tänaseks on paar last juba ka kolmeseks saanud ja reaalselt mitte kui üks pole mähkmetes, okei mõnele paneme vahel uneajaks, aga see on ka lagi. Neid lapsi võiksin ma taevani kiita. Lisaks sellele, et potil käimine on selge, oskavad nad juba 1-10 loendada, tunnevad nii enda kui oma vanemate nimede esitähti... värvidest, kujunditest jm neile eakohasest ma ei hakka rääkimagi. Tahaks öelda, et imelapsed, aga ju vist ongi tegemist tavaliste lastega, kellega on sünnist peale ka kodus tegeletud. Mul on niiiii hea meel ja suur au olla selliste laste õpetaja.

Ma saan aru, et mul oligi enne erivajadustega laste rühm vanas lasteaias, aga minu jaoks oli see kõik seal nii normaalseks saanud, et raske on nüüd millegi muuga harjuda. Absoluutselt kõik pani mind alguses uues lasteaias imestama, et kuidas kõik nii ebareaalselt hästi saab olla, aga siis sain aru, et õigus jah, see on normaalsus tegelikult, millest see teine lasteaed lihtsalt polnud midagi kuulnud. Kasvõi näiteks see, et iga õpetaja saab lasteaia poolt endale talvejope lasteaia logodega. Lasteaia sünnipäevapeole olid tellitud lasteaia poolt hobused, näomaalingud, meisterdamised... Lasteaias käivad iga kuu teatrid ning kõik on lastele tasuta. Eelmises lasteaias pidid õpetajad nagu kerjused paluma vanematelt iga väiksema asja jaoks raha. Lõpuks oli endal ka juba imelik. Igasuguste asjade otsustamine käib koostöiselt, õpetajate vaadete ja arvamusega arvestatakse. Meile korraldatakse erinevaid üritusi, sh ka jõulupidu uhke õhtusöögiga ja konkreetselt lossis. Ja preemia, peaaegu unustasin, jõulupreemiat sain mina kui veel ametlikult katseajal olija sadu eurosid rohkem kui vanas lasteaias. A ja puhkust saan 56 päeva aastas! Kõik on siiani mu jaoks uskumatu ja tundub nagu unenägu. Ahjaa, kolleegid on ka nii ägedad. Suurem osa on nooremapoolsed, ei ole sellist pensionäride ja vanade kasvatuspõhimõtete austamist nagu mu eelmises lasteaias. Samuti ei ole mingisugust juhtide ja alluvate ranget suhet, kõiki võetakse nii mõnusalt oma sekka ja nõnda me olemegi üks suur tore lasteaia pere. 

Ühesõnaga ma lõpuks tunnen, et olen leidnud lasteaia, kus on rõõm töötada. See lasteaed on normaalne ja õpetajaid väärtustatakse. Ma tunnen, et olen hoitud, tahetud ja vajalik. Mul on tore rühm ja kõik muu sellega kaasnev. Lastevanematest ei hakka rääkimagi, nad on imelised! Ma töötan seal alles neljandat kuud, aga meil on suurem usaldus omavahel loodud, kui eelmises lasteaias kahe aastaga. :D

No okei, kui päriselt aus olla, siis üks mure ikka on. Nimelt koostöö ühe kolleegiga pole päris see, mis olema peaks. Kui üldiselt on kollektiiv selline nooremapoolne, siis leidub ka paar vanemat isikut, kes ei suuda leppida olukorraga, et rühmaõpetaja on noorem, kui assistent. Jah, üks mu assistentidest, kes on minust rohkem kui poole vanem, on väga kibestunud ja üritab igal võimalusel mulle kohta kätte näidata või sootuks välja süüa. Mugav see situatsioon pole ja kõige meeldivam samuti mitte, minu õnneks ei suju koostöö tal ka väga teistega ning juhtkond on sellega kursis. Hetkel jälgime, kuidas edasi läheb ning kui mitte see õppeaasta, siis uuest õppeaastast kindlasti saab toimuma väiksem rühmameeskonna vahetus. Vot selline tilk tõrva siis minu meepotis. Sel teemal tulen meeleldi ka teinekord pikemalt rääkima, aga täna lõpetame ikka ilusal noodil - tegemist on siiski äärmiselt toreda lasteaiaga, kus kõiki väärtustatakse. Ka minu sedasama probleemi ei jäeta lahenduseta.

Mul jääb reaalselt elu lõpuni meelde, kui mulle eelmises lasteaias ühe 4-aastase lapse isa vihaselt telefoni röökis, et kuidas mina (pmt et rumal harimatu lapsuke) õpetaja siis ei tea, et 4-aastased ei saa ise peale vetsus käimist oma tagumikku puhastada, sest see on neile füüsiliselt võimatu. Minu meelest oli see laps väga eakohase arenguga füüsilise poole pealt. Praegu vaatan oma kaheaastaseid ja olen hämmingus, et kuidas nemad küll seda raketiteadust oskavad ja nende käed nii ulmeliselt painduvad. 

Mul on päriselt väga tublid lapsed, nad ei ole üldse nii beebid enam. Te ei kujuta ette ka, kui tänulik ma iseendale olen, et julgesin eelmisesse lasteaeda lahkumisavalduse anda ja vaadata, mis saab. Päris julge ikka, ise ka imestan. Igatahes olen praegu oma tööga väga väga rahul. Ja kui veel natuke aus olla, siis varem ma sattusingi siia tihemini kirjutama vaid sellepärast, et pidevalt oli seal lasteaias probleeme. Praegu pole probleeme, pole ka postitusi. Vabandan ühtlasi oma lugejate ees, kes v-o rohkem postitusi ootavad (ma instas vahel jagan ka tööelu asju, niiet tasub seal ka jälgida).