Kolmapäev, 15. detsember 2021

Sain lasteaiast koroona!


Mäletate ehk, kui kirjutasin mõned postitused tagasi lastevanematest ja panin v-o natuke puid ja sain selle eest ise puid, et nii kibestunud olen. :D Kibestunud ma endiselt ei ole, kuid ma ei kannata, kui laste heaolule rõhku ei panda. Ma endiselt ei poolda, kui laps käib lasteaias 55-60 tundi nädalas, sest ta väsib nii tohutult. Samas muidugi mõistan vanemaid, kes käivad tööl ja on sunnitud lapse iga päev 7-st 19ni lasteaeda jätma. Ma saan kõigest aru, AGA... 

Jõuame nüüd tänase teemani, milleks on koroona. Ilmselt kõik teate, et koroonaajal ei tohi (või noh vähemalt ei soovitata:D) haigustunnustega kuskil käia, sest kunagi ei tea, mis selle taga võib olla. Niisamuti ei tohi meie, lasteaiaõpetajad, võtta haigustunnustega lapsi lasteaeda vastu. Ometi tuuakse neid lapsi lasteaeda. Köhased-nohused lapsed lasteaias on tavaline nähtus. Ütled küll vanematele, et laps on nohune vms, aga vanematel on alati õigust üle ja ajavad kõik kas allergia või millegi muu kaela. Nende laps on alati terve kui purikas. Endiselt jah, ma saan aru, et vanemad käivad tööl ja ei saa iga pisikese asja pärast last koju jätta, aga kas tõesti haige lapse koht on lasteaias?

Igatahes, eks me paarilisega ikka kordamööda räägime vanematele, et kes jälle päev läbi aevastas, kes köhis jne, aga ega sellest suurt tolku pole. Ma olen harjunud sellega, et olen seetõttu ka ise pidavalt köhas-nohus, muidu olen kusjuures päris raudse tervisega, aga mitte lasteaias töötades. Üle-eelmisel reedel (3.12) oli üks õpetaja postitiivsena tööl, tol hetkel ta veel ei teadnud seda. Minu rühma lapsed puutusid antud pedagoogiga kokku, mistõttu pandi meie rühm n-ö eneseisolatsiooni, mis tähendas seda, et lapsed võivad lasteaias käia, kuid lasteaiavälisel ajal kohvikutes, kinodes ei või. Ega keegi seda ei kontrolli, seega ma võin kihla vedada, et keegi nagunii käis kuskil. :D 

Eelmine nädal olin tööl kolmapäeval (8.12) ja neljapäeval (9.12) (meil pikkade päevade graafik). Kolmapäeval mitu last olid üsna väsinud olekuga ja eelistasid lamada, mistõttu otsustasime lapsi kraadida. Ühel lapsel tuvastasime palaviku. Helistasin isale ja kutsusin ta järele. Laps sai koju puhkama. Järgmisel päeval oli seesama laps tagasi lasteaias. Kohati sama loid, aga nojah, ju siis polnud midagi hullu, kui vanemad ta lasteaeda tõid. Ei pannudki sellele rohkem rõhku. Reede-laupäev möödusid mul kodus kooliasju tehes. Reedel valmistasin ettekandeid valmis ning laupäeval osalesin 10-18 seminarides, esitlesin oma töid jne. Kusjuures nii reede kui laupäeva hommikul ärgates tundsin kurguvalu, aga nagu mainisin juba, siis ma olen harjunud haigeks olemisega juba. :D Laupäeva õhtuks olin omadega päris läbi, ikkagi raske koolipäev seljataga. Pühapäeval jätkus väsimus, aga endiselt arvasin, et eks see nendest kooli- ja tööasjadest ole. Esmaspäeva hommikul tundsin, et olen ikka veel väsinud, kuid kooliasjad ei andnud puhkust, seega alustasin hommikut kohe produktiivselt. Vahepeal kirjutasin töö juhtkonnale, et sooviks teisipäeval enne tööd igaks juhuks kiirtesti teha, kuna enesetunne veider. Kuna mul väga halb ka ei olnud, siis arvasimegi, et eks külmetus ole. Päeva jooksul aga tekkis palavik ja väsimus niitis mu reaalselt jalust. Mul pole aastaid palavikku olnud. Mul oli reaalselt viimati palavik, kui ma mingi 15 olin, seega ma teadsin, et midagi on valesti. Igaks juhuks helistasin perearstile ning palusin saatekirja koroonatestile. 13:30 sain saatekirja ning 16:35 läksin testima. Käisin kusjuures esmakordselt testil, päris jube kogemus, rohkem ei taha! Öösel sain siis tulemuse - POSITIIVNE! Ma esialgu ei suutnud uskuda, sest ma olin reaalselt valmis tööle minema. Samas eks ma olin veits rõõmus ka, kuna sain tänu sellele n-ö vaba aega, et kooliasju teha rahulikult. Eksisin! Teisipäeva (14.12) veetsin ma magades. Mul oli tipphetkel 38,6 palavik. Köhast-nohust ei hakka rääkimagi, need tavalised. Lisaks tekkis peavalu. Magasin terve päeva ja öö ning täna hommikuks (15.12) enam palavikku polnud. Täna on mind vaevanud vaid peavalu, mida ei leevenda isegi valuvaigisti (võtsin 3 tabletti 2-3 h jooksul). Muidu on enesetunne täitsa okei, kui eilne välja arvata, siis tõenäoliselt kulgeb päris kergelt. Okei, maitsemeel vist on ka kadumas. Kõik toidud on kuidagi maitsetud järsku, aga ometi lõhna ma tunnen. Ma v-o lihtsalt veider ja kujutan seda maitsemeele kadu endale ette. :D

Nii, aga kust ma selle koroona siis hankisin endale? 100% lasteaiast. Nagu mainisin, saatsin kolmapäeval palavikuga ühe lapse koju. Järgmisel päeval oli ta tagasi lasteaias. Teisipäeval teatas isa rühmale, et laps on koroonas. :D Ja minu esimesed sümptomid tekkisidki reede-laupäev. Seega, ma panen kõikidele südamele, et palun jälgige PÄRISELT enda ja oma laste tervist ning jääge haigena koju. Millest mina nüüd süüdi olen ja pean kodus pikali olema? Sain nüüd karistada, et käisin kohusetundlikult tööl? Jah, ma põen seda üsna kergelt, olen kahekordselt vaktsineeritud (kolmandale peaks ka juba minema), aga ka mina tunnistan, et tore see tegelikult ei ole. Hommikust-õhtuni peavalu kannatada, palavikus piinelda, vahetpidamata köhida ja nuusata ja surmväsinuna voodis lamada ei ole tore. Ja noh maitsemeelest ilma jääda oleks ka ränk. Palun hoide ennast ja teisi! Ma täna veel ka suures osas lamasin, aga ma usun, et homsest suudan hakata kooliasjadega tegelema. 

Vestlus minu õpetaja abiga teisipäeva hommikul:

Teisipäev, 7. detsember 2021

Gucci tragöödia ja jõulukingid

Tere ja ilusat jõulukuud Teile!

Ma pole just kõige suurem filmivaataja ja kinofänn, aga teen seda siiski üllatavalt palju. Eelistan külastada teatrit, vaadata etendusi. Viimasel ajal pole aga üldse aega ega raha. No raha on, aga ei ole ka, saate aru küll. Pigem on asi ajas ja teatritükkides. Pole midagi nii erilist silma ka jäänud, seega olemegi kaaslasega viimasel ajal otsustanud kodus lihtsalt filme vaadata. Meil on ikkagi oma päris kodu, mida on rõõm nautida. Kusjuures kodu on ka peale viimast postitust totaalselt muutunud - juba täitsa hubane. Köök peaks ka varsti-varsti tulema, lubati umbes jaanuarikuud, seega ootame selle ka ära, siis näitan lähemalt. Issand, kuidas ma kaldun teemast kõrvale. :D Filmid, filmid, filmid! Mu point oli selles, et ma eelistan filmi vaatamisele teatrit, aga kuna filme saab kodus öösärgis teki all vaadata endale sobival ajal, siis viimasel ajal oleme seda teed läinud. Jõulufilme peaks praegu vaatama, pole veel väga jõudnud, aga ehk jõuab veel. Võite jõulufilme soovitada ka!

Käisime nädalavahetusel üle pika aja kinos. Viimati käisin kinos vist suvel "Kratti" vaatamas. Seekord käisime vaatamas "Gucci tragöödiat", kuna noh gucci ja üldse moeteemad kõnetavad mind. Veider, et ma eelnevalt ei olnud absoluutselt antud teemaga kursis. Samas oli see hea, mul on põnev filmi jälgida. Ma lõpuni lootsin, et mees saab oma veast aru, vabandab Patrizia ees ja elavad õnneliku perena edasi ning naine aitab brändi lennule uuesti kaasa, aga läks teisiti. Kuidas ja mis - vaadake ise filmi, ma niigi nüüd natuke spoilisin. Film oli väga mõtlemapanev. Tahaks öelda ka kurb, aga ma pigem ütleks kole. Film oli hea, aga lugu kole. Peale filmi otsustasin googeldada ja uurida päris loo kohta ka. Selgus, et lugu oligi täielikult päris loo põhjal, isegi detailid kattusid. Kõige ägedam mu meelest oli veel see, et tegelased olid nii sarnased pärisinimestele. 

No vaadake ise:

Lady Gaga vs Patrizia Reggiani (Gucci)

Adam Driver vs Maurizio Gucci



Ka teised tegelased on nii sarnased. Mina igatahes jäin oma kinokülastusega väga rahule. Kas Te olete juba vaatamas käinud? Kuidas kommenteerite? Meeldis?


Teine teema millel põgusalt kirjutan, on jõulukingid. Mulle tohutult meeldib kinke teha, kinke saada ja kinke pakkida. Väiksena meeldis mulle ilmselgelt saamise osa kõige rohkem, kuid täna naudin isegi ise kinkimist ja nende pakkimist rohkem. Pakkimine on niii rahustav tegevus. Kuna ma nüüd peaaegu kogu eelmise kuu viibisin ministeeriumis tehtud praktika tõttu õppepuhkusel, kannatas ka minu palk. Mitte tohutult, aga veidike vähem sain, kui muidu. Kusjuures, rõõmusõnum on see, et õpetajate (sh lasteaiaõpetajate) palk tõuseb jaanuarist. Eriti äge oli nähe Haridus- ja Teadusministeeriumis praktikal olles pealt seda, kuidas ja kust õpetajate palgatõusu raha leitakse. Nagu paljud teisedki, arvasin siiani ka mina, et nagunii see ministeerium koonerdab ja õpetajaid ei väärtusta nii väga, aga tegelikkuses on ausõna asjalood teisiti. Ministeerium rabab hullupööra praegu tööd teha, eelarveid kärbitakse tohutult, et õpetajate palka tõsta. Ilmselgelt ma ei saa siin rääkida, kust nüüd vähendati jne, aga lihtsalt uskuge mind. Ministeeriumis töötavad spetsialistid. See, et mõnele ei meeldi Reformierakond, Liina Kersna või kiirtestimine koolis, pole sellega isegi väga seotud, millised otsused ministeerium teeb. Ministri taga on väga palju oma ala spetsialiste. Liina sõna lihtsalt loeb. Liina esindab kogu asutust. Liina on väga tark naine, ma väga imetlen teda. 

Ja jälle ma kaldusin nii räigelt teemast kõrvale.. :D Jõulukingid jah! Raha võiks alati rohkem olla, aga kuidagi saab ikka. Mina, kes ma absoluutselt raha koguda ei oska, pole ka sentigi jõuludeks kõrvale pannud. Esimesena ostsin ära kingituse oma vanematele ja seda lausa novembrikuus. Ma ise ka imestan, et nii varakult taipasin jõulukingi ära osta. Kuna mu vanemad on suured lauamängude fännid, siis nemad saavad 2 lauamängu. Okei, fine, ühe andsin kiusatusest juba novembris kätte. Selleks oli vahva "Ainult Üks" mäng. Jõuludel saavad nad ka teise, "Dixit", mängu. Oma vennale ostsin korvpalli ja karbi tema lemmiklagritsakomme, millest ta alles hiljuti unistavalt rääkis. :D Sõbrannadega oleme teinud diili, et kingitusi ei tee, hoiame raha kokku ja kui võimalik, saame lihtsalt kokku. Eks see lihtsalt kokku saaminegi on problemaatiline, kuna põhimõtteliselt kõik töötavad ja õpivad. Detsember-jaanuar on teadagi see tore sessiaeg ka, niiet eks me näe, mis saab. Ühe sõbrannaga siiski tegime erandi, aga leppisime ka temaga kokku, et max 15€. Talle kingin oma ühe ebatavalise kuuseehte ja vaatan The Body Shopist juurde mõne väikse kätekreemi. Kui mõtlete, miks selline ehe, siis sellega on meil lihtsalt üks väga random inside joke. Oleme juba aastaid üksteisele kinkinud selleteemalisi esemeid (nt kohvitassid, postkaardid reisidelt, võtmehoidjad jne). Lisaks lähme temaga väiksele ratsamatkale jõulude puhul, seega kvalifitseerub ka see kinda kingi alla. Kui sõbrannadele kinke teha, siis tavaliselt olen ikkagi otsinud midagi, mida nad kasutavad ja nagunii ostaks - kas kinkekaardid, mingid kreemid-maskid või elamused. Hästi palju olemegi sõbrannadega üksteisele kinkinud nt teatripileteid (eelnevalt kokku leppinud). Kõige suurema eelarve olen jätnud aga ilmselgelt oma kallile mehele, aga ka tema saab eeskätt kõike vajalikku. Me tegelikult lausa andsime teineteisele nimekirja asjadest, mida tahame. Seega Martin saab see aasta 2x Tommy Hilfigeri bokserid (need ja need), 2x Tommy Hilfigeri sokid, 2 tera oma habeme ajamistarvikule ja juurde plaanin veel osta mingi viisaka kinkekomplekti (dušigeel+deodorant vms) ning rohelise kaardi. See viimane tekitab jälle küsimusi kindlasti, aga sellega on see teema, et ta pole siiani lihtsalt jõudnud endale kaarti hankida ja seetõttu ei saa me kunagi bussiga kuskile minna. Oleme ju ilusti tallinlased ja saame tasuta ühistransporti kasutada, aga kui id-kaardiga ühendatud kaart pole, siis väga vahet pole, kas oled kohalik või mitte. Seega see on lihtsalt üks vajalik praktiline kingitus, mis teeb meie elu lihtsamaks (ja odavamaks). Nt kui meil on asja vanalinna või kuskile, siis noh, parkimine sealkandis on marukallis ja ega need taksod ka odavad ole, eriti tipptundidel. Nii minu kui Martini vanemad saavad ka meie ühise pildi ilusa raamiga + mingi väikse kommikarbi. Vanaemadega on sama plaan. Nad ei taha kunagi midagi otseselt, seega üks ilus pilt meist on ideaalne. Martini vanematega on kingituste osas ka väga lihtne - isale ostame kõrvaklapid ja ema saab kosmeetikakomplekti.

Lõpuks jõuame minuni ka (ehk kingiideed naistele). Ma päris kõike ei tea, mis jõuludeks saan, aga osa tean, seega saan anda ehk ideid meestele, mida kinkida oma naistele. :D Minu põhikingisooviks on see aasta vahetavate otsadega epilaator. See on jälle selline inimesest olenev kingiidee, et peab ikka teadma, kas ta seda tahab. Ma tavaliselt olen lihtsalt shave´inud, aga veits on kopp ees sellest, et jah, teed kõik puhtaks ja siis paar päeva hiljem oled terav nagu siil. Umbes pool aastat kasutasin vaha, aga see oli minu arvates nii suur mäkerdamine. Okei, tulemus oli hea, aga samas mitte ühtlane. Fotoepilaator oleks ka aus ja valutu variant, aga selle usku ma väga ei ole. Lisaks võtab selline karvaeemaldus kuid, seega kiire, lihtne ja veits valulik lahendus on tavaline epilaator. Vähemalt ei tule karvad sekundiga tagasi. :D Vahetava ostikuga epilaatori eelis on see, et vajadusel saab vahetada shave´iva otsa vastu. :D Teine väga vajalik kingisoov oli mul adapter, kuna olen juba pool aastat olnud uuema iphone´i kasutaja, millel on see kuradi USB-C ots. Kasutasin rahumeeldi eelmise telefoni laadijat ja adapterit. Lisakingina ostis Martin eile mulle Vero Modast hommikumantli. Lihtsalt käisime poodides, see jäi silma ja noh Martin armsa inimesena siis ostis selle mulle. Pakkisin selle ära, et enne jõule kanda ei saaks. :D Kingiideid on tal veel, aga rohkemat ma hetkel ei tea. Kahepeale ostsime endale kingituseks suure pusle ka. Aaa ja ma tegin iseendale ka kingituse - nimelt siis uus iphone 13. Lugu oli siis selline, et mul kukkus mu truu telefon Iphone 8 märtsis-aprillis maha ja ekraan kildudeks. Telefon ise töötas edasi, aga katkine ekraan häiris. Ostsin meeltesegaduses kohe internetist uue telefoni, Iphone 11, ja kogemata valisin lilla värvi. Mälu oli ka ainult 64 GB. Telefon ise väga aus, aga noh kiiruga ostetud ja vale toon. :D:D Suur probleem, eksole. Nüüd tuli aga müügile roosa Iphone 13! Müüsin oma lilla maha, sain 400 eurot kohe uuele sissemaksuks ja ostsingi roosa pooleaastase järelmaksuga ära. Kätte veel pole tänaseks saanud, aga küll ta varsti jõuab. Miks mitte kinkida iseendale uus telefon? Ahjaa, vanematelt saan ühe kingitusena Lego lilled ka, kuna olen emmega arutanud, kui hästi mu koju sobiks just see lillekimp sisustuselemendina. Legod on üldse väga ausad kingitused nii lastele kui täiskasvanutele. Ma reaalselt kinkisin Martinile sünnipäevaks ka Lego. Oma isale oleks ma ka väga tahtnud selle Lego Ferrari kinkida, aga noh ausalt öeldes jääb see aasta see minu eelarvest kahjuks välja, äkki järgmine aasta. :D Mida mulle veel alati võib kinkida, on raamatud, raamatupoodide kinkekaardid, riidepoodide kinkekaardid, kodusisustuspoodide kinkekaardid ja ehted. Lõhnaõlisid, kreeme jms meeldib mulle aga ise osta. Mulle ei meeldi, kui mulle lihtsalt nänni kingitakse, mida pole vaja. Puhas raha raiskamine. Seetõttu mõtlen ka ise ostud hoolikalt läbi ja vajadusel küsin kingisaajalt vihjeid. 

Reede, 29. oktoober 2021

Haridussüsteem vajab (minu) abi?

Jääb mulje nagu ma ainult paneks puid, halaks ja teeks kõike maha. Ausõna ma pole kibestunud ja elus pettunud. Tõenäoliselt on mul praegu käsil senise elu kõige põnevam ja toredam periood. Õppides Tartus, arvasin, et just baka-aastad on elu parimad, kuna elasin täiel rinnal tudengielu – ühiselamu, peod, korporatsioon, sõbrad, alkohol, no feelings, just having fun, sissetulekud vanematelt jne. Nüüd leian, et hoopis maka-aastad on parimad. Ma ei ela enam seda traditsioonilist üliõpilaselu, vaid minust on saanud nagu täiskasvanud inimene – mul on oma kodu, ma olen suhtes (abielus oleks veel parem, aga no ei ole seda sõrmust veel kuskil :D), käin tööl, teenin ise raha, teen magistrikraadi töö kõrvalt, kirjutan lõputööd, käin praktikal, sisustan kodu jne. Kaks kraadi ja kaks täiesti erinevat inimest. Ma olen jõudnud juba päris palju ja mõelge vaid, ma olen alles 23. Tahaks juba teada, mis ma 5, 10 või 20 aasta pärast teen. 

Vabandust, jäin nii pikalt oma eluga kiitlema. Loodan, et saite vähemalt aru, et mul pole põhjust olla kibestunud nagu mõned mu eelmise postituse põhjal arvasid. Ma ei ole väitnud, et vanemad on hoolimatud. Saan aru, et elud on erinevad ja olude sunnil mõni laps peabki iga päev veetma 11-12 tundi lasteaias. Ma ei tahtnud solvata vanemaid, kellel pole muid võimalusi. Ma kirjutasin hoopis sellest, mida ma näen – need lapsed on väsinud. Lapsed elavad need lasteaia-aastad muidugi üle, hiljem ehk isegi unustavad need "kannatused", vanemad tulevad oma eludega toime ja kõik ongi okei. Ma tahtsin oma postitusega rõhuda hoopis haridussüsteemi ja riigi puudujääkidele. Laps, kes kasvab lasteaias, jääb tahestahtmata vanema(te)ga kvaliteetajast ilma. See probleem võiks olla kõrgemate jõudude lahendada. Oletame, et haridussüsteem näeks ka Eestis ette, et lasteaianädala lubatud pikkus oleks 30-40 tundi. Samal ajal võiks olla ka töötavatele vanematele tasustatud "puhkus" iga nädal. Tegelikult küll olukord Eestis pole kehv, meil on ju lapsehoolduspuhkused juba olemas, aga alati saaks veel paremini. Vastsündinute jaoks riik annab vanemale puhkust, et lapsega tegeleda, vanemate laste jaoks aga mitte? Okei haiguse korral saab ka, aga vanemad tahaks mõnikord ka põetamise asemel äkki lapsega kodus olla ja koos nt raamatuid sirvida? Igatahes milleks Te minu vastu viha peate, parem toetage mind ja loome koos parema Eesti. Issand, ma kõlan nagu valimiskampaania, haha. 

Ma suundun esmaspäevast õppepuhkusele, et teha ära oma praktika. Nimelt lähen ma Haridus- ja Teadusministeeriumisse (nii Tallinna kui Tartu osakondadesse) ja võin juba etteruttavalt öelda, et ees on ootamas kohtumised väga mõjukate isikutega. Kas ja kui palju ma avalikult jagada tohin, selgub uuel nädalal, aga võite julgelt silma peale hoida minu Instagramil @hmklettenberg, kus kindlasti üht-teist ka jagan. Ka Tartu Ülikooli maailmakeelte kolledž palus mul neile Instagramis contenti toota, seega võite juba etteruttavalt @utmaailmakeeled ka jälgida. Millal täpselt nende kontol alustan, annan ka enda storydes teada.

Mõtlesin täna tegelikult veel natuke halada ka, muidu see poleks ju minulik. Räägin seekord ülikoolist. Nimelt lähevad Tallinna haridusasutused esmaspäevast üle kollasele stenaariumile, mis tähendab suuremat hajutamist, kontaktide vältimist, isikukaitsevahendeid jpm. Okei, täna veel neid meetmeid ei pea otseselt järgima ja seda, kas ülikool üldse kuulub Tallinna haridusasutuste alla, ma ausalt ei tea. Üldiselt on meie eriala ained juba mõnda aega olnud e-õppes. Paljud meie kursuselt ei ela üldse Tallinnas, seega on see e-variant eriti mugav. Oleme juba harjunud zoomitundidega. Zoomis on siiani kõik õnnestunud – tehtud on grupitöid, lugemisülesandeid jms. Kusjuures, kui koolis kohapeal oleks õppejõud andnud kõigile paberkandjal artiklid lugemiseks, siis zoomis elektrooniliste näol oleme me ju ka loodust hoidnud. Lühidalt öeldes on tänaseni kõik olnud vahva. Täna pidi aga meil kell 10 algama üks aine, mis pole otseselt meie enda valdkonna aine, vaid seotud üldiselt uurimistööga. Oleme mitu päeva kursusevestluses arutanud, et kas tõesti toimub tund kontaktõppena. Mitmed meist kirjutasid õppejõule, et uurida asja. Õppejõud väitis, et tõesti toimub tund vaid kohapeal, tema ei ole nõus minema üle veebi ega korraldama hübriidõpet. Mitmed meie kursuselt käisid eelmisel nädalal ühes tunnis, kus viibis koroonapositiivne inimene ning on seetõttu siiani lähikontaktsetena kodus. Nendele, kes tõesti kohale minna ei saa, vastas õppejõud järgmiselt: "Aine on ülikoolis kohapeal" ja "Palun paluge mõnda oma kursusekaaslast ennast läbi arvuti audiosse võtta." Kuidagi väga absurdne olukord. Samas on õppejõul õigus, kuna ülikool ei peagi tagama veebiõppe võimalust (loe pikemalt siit). Praegu läksidki mõned kohale, et siis ise ülejäänud video teel tundi kaasata. Me korra kaalusime ka protesti, et keegi meist kohale ei läheks, aga see tundus lapsikult, seega jäime selle ise zoomikõne tegemise juurde. Aga oleme ausad, üks tudeng jagab küll audiot ja videopilti klassiruumist, aga selle kvaliteedi üle saaks viriseda. Ilmselgelt oleks heli parem, kui see arvuti oleks õppejõu ees. Osa me kõik nüüd ainest küll saame, aga nõme olukord ikkagi.

Nagu aru võisite saada, siis ka mina ei läinud kohale täna. Esiteks on mul endal väike köha-nohu, mis on küll juba ära minemas, aga siiski. Teiseks ma tahan olla esmaspäevaks täiesti terve, et alustada kauaoodatud praktikat. Kolmandaks tahan ma lihtsalt oma kontakte hoida minimaalse peal, ma ei taha ise haigestuda ega teisi nakatada. Ja neljandaks ütlen, et mulle meeldibki kodus olla – ei pea kuskile sõitma, hoian aega kokku, sain kauem magada, ei pidanud end korda tegema jne. :D

Tänan Teid igal juhul tähelepanu eest ja veits loodan, et Teil on jälle midagi mulle ette heita või kommenteerida. Minul pole vahet, kas panete puid või elate kaasa, minu postitus saab igal juhul vaatamisi tänu teile. :DD Ilusat päeva jätku!



Teisipäev, 26. oktoober 2021

Appi, millised lapsevanemad!

Mu pea on täis KOGU AEG miljoneid mõtteid ja ideid ning väga tahaks kõike jagada. Oma elu jagan nagunii juba küllaltki suures osas Instagramis, aga ikka jääb väheseks. Õigemini öeldes ma ei taha Instagramis oma jälgijaid ülekoormata, seega jagan seal kõike minimaalselt ja kokkuvõtlikult. Blogi on muidu hea eneseväljendamise koht, aga ka siin tunnen vahepeal, et äkki venib jutt pikale. 

Igatahes, teemad, millel võiks lõpmatuseni rääkima jääda on esialgu järgmised: kodu (sisustus jne), töö (lasteaed, lapsed, erivajadustega lapsed), kool (eelnevad õpingud, ülikoolide erinevused, magistriõpingud), praktika (HTM), magistritöö (muuseumiharidus, võimalused eri Eesti paikades, haridussüsteem, HTM-i ja Kultuuriministeeriumi koostöö probleemid jne), raamatud, armastus, tulevikuplaanid (eeskätt karjääriplaanid), hobused ja nii edasi lihtsalt. Koroonaeitajatest tahaks ka rääkida, aga noh sel teemal ma isegi ei viitsi enam sõna võtta, sest mõned inimesed on lihtsalt nii ö@7lwr8v ja las nad siis olla. Vähemalt saab nüüd aru, kes on kes.

Igal teemal võiks ma lõpmatuseni pajatada, seega kui mõni teema vähegi teid huvitab, andke mulle teada. Kirjutage mulle kusiganes (mu insta on nt @hmklettenberg). 


Liigume nüüd tänase teema juurde, milleks on järjekordselt lasteaed. Eelmises postituses lahkasin lasteaiaõpetajaid, täna aga võtan ette lapsevanemad. Olgu mainitud, et jagan oma kogemusi ja arvamust, mis ei peagi teie omaga kattuma. Ma siiralt usun, et enamik lapsevanemaid pole sellised, nagu ma järgnevalt välja toon. 

Lastevanemate tüüp 1 - Mida laps tunneb või vajab? Mul pole selleks aega!

Tundub ebareaalne, et kuidas saab vanematel olla suva, aga päris tõsiselt selliseid vanemaid eksisteerib. Sellised vanemad ei huvitu oma lastega tegelemisest. Nende jaoks on lasteaed pääsutee. Kui lasteaed on avatud E-R kell 7-19, siis sellest tuleb võtta maksimum. Ma ei liialda, kui ütlen, et minu rühmas on lapsi, kes on iga päev lasteaias 11-12 tundi (nädalas teeb see 55-60 h). Tuletan ka meelde, et lapsed õpivad läbi mängu ja kogu lasteaiapäev on täis õppimist. Lapse töö on mäng. Me kõik teame, et täiskasvanud inimese lubatud tööaeg  nädalas on 40 tundi, vt töö- ja puhkeaja seadus § 9. Kujutage nüüd ette neid väikeseid 3-4-aastaseid, kes peavad rohkem "tööl käima" kui nende vanemad. Ka mina olen surmväsinud peale kaht pikka tööpäeva lasteaias, aga see eest on mul kolmas päev vaba (pikkade päevade süsteem, 12 h tööpäev). Need lapsed, kes igapäevaselt 11-12 h lasteaias käivad, väsivad tavaliselt juba kolmapäevaks ära ja siis me imestame, miks laps ei taha lõunaunest tõusta, pidevalt diivanil lamab, tujutseb, lollitab, karjub jne. Laps väsib lihtsalt ära. Mina õpetajana ei saa ka midagi teha, võin ju vanemale öelda, et laps on väsinud, aga mis kasu sellest on? Vanem ütleb selle peale, et lasteaed on ju lahti ja mida sa, õpetaja, üldse virised, sul on tööaeg, ma võin su peale kaevata, kuidas tahad viilida. Seega õpetaja ei ole mitte keegi. Seega on see üks olulisemaid punkte, mille ma muudaks esimesel võimalusel haridussüsteemis ära. Lasteaianädala lubatud pikkus peab olema seadusega kindlaks määratud, et oleks millele viidata. Praegust süsteemi järgides me õpetame lapsed juba maast madalast kannatama. Paljud Euroopa riigid on juba ammu reguleerinud lasteaiapäevade pikkuseid. Näiteks Hollandis on soovituslik 15 tundi nädalas, Rootisis 15-30 tundi (30 h ka erandjuhtudel). Ja mis te arvate, kui meil Eestis mõned lapsed on nädalas 55 tundi lasteaias, kas nende vanemad tegelevad nendega lasteaiavälisel ajal? Ma saan aru vanematest, kes käivad tööl. Ma saan aru vanematest, kes tahavad lapsest puhata. Ma saan aru vanematest, aga samal ajal ei saa ka. Kui sa oled võtnud otsuse saada laps, siis võiks leida ka aja tema kasvatamisele, temaga koosolemisele jne. Lasteaed on muide õppeasutus, mis pakub alusharidust, kus töötavad alushariduse pedagoogid/lasteaiaõpetajad, mitte lastehoid kasvatajatega. Ajad on muutunud, sorri. 

Lastevanemate tüüp 2 - minu laps, minu reeglid

Usute või mitte, aga ka selliseid vanemaid on, kes loevad hommikul õpetajale ette nimekirja asjadest, mida laps peab päeval tegema. Eelmisel aastal arvas üks vanem, et rühmaõpetaja peab aitama tema koolieelikust lapsel eelkooli läbi e-õppe uneajal teha. Vanem ise pidi tööle minema. Ühe lapse vanemad, kes elavad lahus, arvavad, et lasteaed on parim lapse üleandmispunkt, et mitte oma ekskaaslast kohata. Lasteaiaõpetajalt on ka kõige parem küsida lapse teise vanema kohta küsimusi. Nad reaalselt kordamööda uurivad, et miks laps nt see päev lasteaias ei käinud, miks isa valed püksid jalga lasi panna lapsel, miks ema lapsele telefoniaega piiras jne. Aga on ka üks selline vanem, kes peab lapse asju kohati tähtsamaks kui last ennast. Laps läks koju ühel õhtul pahupidi mütsiga, millele järgnes kuri kiri vanemalt, et miks oli lapsel müts pahupidi, kas te teate kui kallis see müts on, see on meriinovillast! See, et su 2-aastane pani esimest korda ise mütsi pähe, ei oma tähtsust. Rõhutan vahepeal, et need on tõestisündinud lood. :D

Lastevanemate tüüp 3 - mis see kell siia puutub?

Kui ma esimeses punktis halasin pikkade päevade üle, siis siin halan "liiga lühikeste" päevade üle. Nimelt läheb meie lasteaias kohalolijate nimekiri lukku 9.30. Kui vanem on ette teatanud, et tulevad hiljem, on kõik korras, paneme lapse kirja. Laps peab kirjas olema selleks, et köök oskaks arvestada toiduhulgaga igas rühmas. Ilmselgelt me ei jäta hilinejaid söögita, aga selle arvelt saavad kõik vähem, kui ette nähtud. Ma olen võib-olla vahel liiga vastutulev, kui vanem tõesti nt magas sisse ja avastas alles kell 10, et toob lapse lasteaeda, ja võtan lapse vastu. Samas olen ka öelnud, et nimekiri on juba lukus. Ette helistades on hea seda öelda, aga kui nad juba ukse taga ootavad, on seda nõme teha. Ja pealegi, meil on rühmas päevakava, mis näeb ette, et hommikuring on 9.30. Teate, kui tore on keset hommikuringi (oled nt parasjagu lastele raamatut ette lugemas) jätta lapsed sinnapaika ja minna välisuksele lapsele vastu. Eriti tore on veel siis, kui need lapsed vajavad sinu abi riietumisel. (Olgu siinkohal mainitud, et mul on õpetaja abi ka rühmas ikka olemas, aga meist kahest jääb vahel väheseks) Igatahes olen ma vanematega tegelikult juba kokku leppinud, et "need hilinejad" paneme iga päev kirja ning juhul, kui nad peaksid puuduma, teavitavad nad õpetajat. Kokkulepped kokkulepeteks, ikka ilmub mõni kohale siis, kui jumal juhatab. 

Lastevanemate tüüp 4 - räägime sinust! räägime elust!

See tüüp, millest ma nüüd rääkima hakkan on pigem erandlik, kuid see on olemas! On üks isa, kes ei taju piire. Tuleb lapsele järgi, hiilib õpetaja kõrvale, seisab külg vastu õpetajat ja hakkab rääkima. Kord tuli ja küsis "kuidas läheb?". Mina hakkasin kohe tema lapsest rääkima, mis viimasel ajal teinud oleme, mida õppinud jne. Isa vastab seepeale: "Ah mis me temast räägime, räägime sinust! Kuidas sul läheb?" ja sellele järgnevad küsimused õpetaja eraelust. Mõnikord ilmub see isa ka eikuskilt järsku rühmaruumi. Koroonaajal ei tohi vanemad üldse tuppa tulla, tema aga on ilma maskita nagu õige mees kunagi sokkis keset tuba. Võtab sõnatuks eks? Eelmisel aastal oli mul üks vanem rühmas, kes armastas rääkida hoopis endast. Tuli lapsele järgi, seisis õpetaja kõrvale ja hakkas pajatama oma päevast ja käikudest. Issanda loomad on kirju! 

Ma rohkem ei jaksa täna kirjutada, aga uskuge mind, see ei ole veel kõik. Veits naljakas, kui tulevikus pean oma sõnu sööma ja olen ise mõni eelmainitud lapsevanem. Seni, kuni mul endal lapsi pole ja asju vaid õpetaja poolelt näen, jään oma seisukohtadele kindlaks. Kuigi kaldun arvama, et ma ise nii äärmustesse kunagi ei kaldu. :D




Kolmapäev, 22. september 2021

Lasteaiaõpetaja suhtumine

Kui Sul on laps, siis tõenäoliselt on ta sulle kõige tähtsam siin ilmas, Sa hoiad teda, Sa tahad talle ainult parimat. Kui Su pisike on kasvanud nii suureks, et aeg on lasteaeda minna, siis ilmselgelt valid parima lasteaia (okei lasteaia valmine ja koha saamine on üldse omaette teema), millelt ootad head koostööd ja tuge. Õpetajad, kelle kätte Sa oma kalli lapse annad, on Sinu lapse uued lähedased inimesed, keda nad peavad usaldama hakkama. Tundub küll, et ah mis see paar aastat inimese elust ikka on, kui ta lasteaias käib, aga tegelikkuses õpib laps just kuni 7. eluaastani kõige rohkem. Laps veedab selles eas palju aega lasteaias, seega see, milline õpetaja teda sel teel saadab, mängib suurt rolli. 

Võib-olla ma peaks lihtsalt suu kinni hoidma, aga teate ma tahan rääkida. Nimelt töötan teist aastat lasteaiaõpetajana, täpsemalt olen tasandusrühma õpetaja ehk minu rühmas käivad erivajadustega lapsed. Peamiselt on tasandusrühmas ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), kõnepuudulikkuse või hariduslike erivajadustega lapsed, vahel satuvad rühma ka autistid, füüsilise puuete jms lapsed. Minu rühmas on hetkel suur osa kõne- ja käitumisprobleemidega lapsi. Lühidalt öeldes vajavad need lapsed eriti palju tähelepanu ja tööd, samas ka lähedust ja hoolivust. Viimaseid aga paljud õpetajad anda ei soovi.

On õpetajaid, kellel on sügavalt savi, mis laste sees toimub. Tema töökohustuste hulka kuulub laste õpetamine, sest ta on ÕPETAJA ja kõik muu pole tema asi. Mõnikord ehk aitab lapsel luku kinni panna, aga seda ka tulivihasena. Ma saan aru, et õpetaja ei pea ega tohigi kõike ette-taha ära teha, sest muidu laps ei õpikski midagi, aga paar kallistust võib ju ikka anda. Mina sain eelmisel õppeaastal nt sellise kommentaari, kui ühe lapse korra endale sülle võtsin: "SA OLED TA ÄRA HELLITANUD!"

Asi võib muidugi olla ka põlvkondade erinevuses. Suurem osa õpetajatest on ikka vähemalt 40, seega ilmselgelt on märgatavaid erinevusi meie kasvatuspõhimõtetes. Ma saan aru, et neid kasvatati vitsaga ning tol ajal oli see okei, aga praegu on uus aeg ja uued kombed, leppige sellega. Ma ei tea, kas ma peaksin sellistele vanematele pedagoogidele kaasa tundma, et nemad lapsena hellust ei saanud tunda, või olema kuri, et nad praegustele lastele enda kasvatustõdedega peale lendavad. 

Ma olen väga noor õpetaja, mul pole endal lapsi, seega oskan rääkida vaid oma rühma näitel. Ma ei ole valinud endale üht kindlat pedagoogikasuunda, mida rakendan, ma võtan igalt poolt natuke. Mul on rühmas paika pandud kindlad reeglid, mida kõik teavad ja austavad. Mingis mõttes võib öelda, et meil valitseb vabakasvatus, st seda, et laps teab ise piire ja vanemad/õpetajad ei pea kogu aeg kõike üle kordama. Mul ülikoolis üks õppejõud ütles ka, et tänapäeva emmed kiitlevad oma vabakasvatusel olevate lastega, aga tegelikkuses suudavad vabakasvatust väga vähesed kasutada. Vabakasvatus ei ole piiride puudumine ja kõige tegemise lubamine. 

Vabakasvatus vabakasvatuseks. Ma tahtsin rääkida õpetajate suhtumisest. Kõik lapsed ei saa kodus hoolivust ja armastust tunda. Põhjused on väga erinevad ja neid ma ei hakka siin lahkama. Kindel on aga see, et kõigiga ei jagata piisavalt armastust, aga laps vajab seda. Mina leian, et lasteaiaõpetaja on enamat kui lihtsalt õpetaja, kes peab riikliku õppekava alusel lapsele kõik selgeks tegema. Seda peab muidugi ka, aga õpetaja on lapsele kindlustunnet andev isik. Mulle meeldib öelda, et ma olen laste sõber. Ma eristun ehk teistest õpetajatest kõige enam just selle sama sõpruse poolest, ma võtan lapsi endaga võrdselt, nad on minu sõbrad. Samal ajal olen ma nende eeskuju. Ma pesen ise samamoodi õuest tuppa tulles käsi, vahetan jalanõusid, istun söögiajal vaikselt, kõnnin siseruumis rahulikult jne. Lapsed näevad kõike ja käituvad minu järgi. Kui ma aga võtan endale seisukoha, et mina olen õpetaja, teie minu alluvad, mina tulen tuppa poriste jalanõudega, kui tahan, sest ma tohin, siis lastel tekib sellise türanniliku õpetaja ees hoopis kartus, mitte lugupidamine. 

Olles kõik eelneva kirja pannud, hakkasin lugema Adele Faberi ja Elaine Mazlishi raamatut "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid". Olen alles 2. peatüki juures, kuid siiani olen ma alateadlikult kõiki "nippe" oma töös kasutanud. Nagu ma eespool kirjeldasin oma sõbralikku suhet lastega, siis selle alla käib ilmselgelt ka laste tunnetega arvestamine, millest kirjutas raamatu terve 1. peatükk. Mul on lihtsalt koba peale oskused ja hea klapp, mida paljudel (sh ka alusharidust ülikoolis õppinud inimestel) pole. Igatahes soovitan antud raamatut lapsevanematele, õpetajatele ja üldse kõigile, kes puutuvad kokku lastega. Me ei ela keskajal, kus lapsi ei peetud mittekellekski. Lapsed on ka inimesed, lihtsalt väiksemad ja abitumad, kes ei oska veel päris kõike ise teha. Nad vajavad meie abi, palun aitame, õpetame ja kasvatame. Kas oleme kokku leppinud?

Ma endast kui õpetajast ei hakka praegu pikemalt rääkima, kui huvi selle valdkonnas vastu peaks suurem olema, räägin järgmistes postitustes ka enda teekonnast, kuidas sain õpetajaks. Mulle väga meeldib lastega tegeleda, neid õpetada ja üldse aega viita nendega. Ma käin küll tööl ja pean ka Eliisi täitma, koosolekuid ja arenguvestlusi organiseerima jpm, aga selle kõige kõrvalt naudin ma iga hetke laste keskel. Lapsed on nii siirad, toredad, fantaasiast pakatavad ja armastust täis. Kuigi ma olen väga rahul oma tööga, ei ole siiski lasteaed paik, kuhu plaanin igaveseks jääda. Ma olen lõpetamas sel õppeaastal magistrit, seega lasteaiatöö (eriti just meie pikkade päevade süsteem) on ideaalne, et selle kõrvalt ka mõni teaduskraad omandada. Teen oma tööd südamega, kuid samal ajal vaatan ja uurin seda valdkonda reaalsuses (väikestviisi detektiiv :D), et hiljem oma kogemuste põhjal osata maailma paremaks muuta. 

Igatahes siinkohal ma tänase postituse lõpetan, aga hoidke piip ja prillid - mul on veel nii mõndagi lasteaiatööst, lastest, lastevanematest ja haridussüsteemist kirjutada. Küll ma ühel ilusal päeval jala Haridus- ja Teadusministeeriumi ukse vahele saan ja (esialgu alusharidusvaldkonna) haridussüsteemid paremaks muudan - ärge muretsege!



Esmaspäev, 2. august 2021

Šopahooliku pihtimused ja hunnik riideid


Alustan postitust ülestunnistusega, et olen šopahoolik. Mulle meeldib šopata ja osta uusi riideid ning eks ma oska alati leida ka põhjuseid, miks mul just üht või teist vaja on. Meil oli sellel teemal ülikoolis kultuurifilosoofia aines ka juttu, et inimesed otsivad endale alibid iseenda ees (saad pikemalt lugeda siit) ning tuleb tunnistada, et see peab paika. 
Jumal tänatud, et mu rahakotil on limiidid ja pean endale vahel aru andma, mida ja miks ostan, kuigi, kui mulle ikka mõni kleit või mantel tohutult meeldib, siis küll ma leian selle jaoks raha. Olgu, olgu, ma tegelikult ikka annan peaaegu alati aru endale, mis teen, aga kleidid ja mantlid kipuvad olema minu suurimad nõrkused. 

Mu riidekapp on alati äärest ääreni riideid täis. Kolimine annab alati hea põhjuse vaadata oma garderoob korralikult üle ja ebavajalik sealt eemaldada. Nagu mõni teist ehk teab, kolisin ma viimase aasta jooksul 3 korda ehk mul oli 3 korda võimalik teha oma riidekapile tühjendust. 

Esimene kord oli siis, kui kolisin (Tartust) ühikast oma esimesse üürikorterisse (Tallinna). Ma mäletan suurepäraselt, kuidas viisin taaskasutuskonteinerisse 5 suurt kotitäit riideid, lisaks käekotte ja mõned jalanõud. Mõtlesin, et Tallinnasse ma eriti suure koormaga ei lähe. Arvasin valesti, panen siia paar pilti enda autost kolimispäeval.



Tallinnas oma pisikeses üürikorteris mahutasin oma miljon kleiti ja mantlit ilust ühte suure riidekappi ja esiku garderoobikappi ära.





Kuna selles üürikorteris ruumist vajaka ei jäänud, oli riietega kõik hästi ja enda šoppamishullusele ma kätt ette ei pannud. Nii lisandus minu garderoobi poole aasta jooksul vähemalt 8 kleiti, 2 kostüümi (seelik+pintsak), 2 paari pükse, 3 mantlit/jopet, 5 paari jalanõusid... ja raudselt midagi veel. Natuke on valus neid numbreid vaadata, summasid ma ei taha teadagi, mis selle peale kokku võis minna. Lohutuseks ütlen seda, et ma kannan ka kõiki neid asju. Pigem jäävad vanemad riided ja jalanõud mängust välja.

Teine kolimine leidis aset selle aasta talvel (veebruaris), kuna eelneva üürikorteriga kaasnesid probleemid. Nimelt oli korter elektriküttega, kommunaalid ÜHEtoalise korteri eest oli talvekuudel 150-200€ ning toatemperatuur oli keskmiselt 14-16 kraadi. See oli ebareaalne, seega lihtsam ja tervislikum (soe tuba) oli elamiskohta vahetada. Kolisin oma teise üürikorterisse, samuti ühetoalisesse, kuid seal oli riidekappidega natuke kurvem lugu. Seal oli kaks pisikest riidekappi. Ühte mahutasin pooled ülerõivad, teise kõige tihedamini kantavad kleidid. Kõik ülejäänud hoiustasin oma lahtikäiva voodi alla (vt pildil). Enne kolimist vaatsin ka sel korral kapi sisu üle ja viisin 3 kotitäit riideid taaskasutusse. 


Oma teise üürikorteri ajal panin paljud oma vanemad riided Basaari müüki. See tundus olevat hea mõte, kuna mul on palju selliseid riideid, millest ma otseselt ei taha loobuda (ei raatsi annetada ega ära visata), aga kui midagi n-ö vastu saan, siis on isegi ok. Müüsin umbes 18 eset poole aastaga, mis mu enda arvates on päris hea tulemus. 

Kolmas kolimine toimus nüüd eelmisel kuul, kui ostsime Martiniga päris oma kodu (kodust ja koduostust kirjutasin eelmises postituses). Vaatasin ka nüüd oma riidekapid üle. Seekord viskasin 2 kotitäit riideid minema (need olid omadega läbi ka). Oma väga korraliku Oneill´i talvejope ja ühe hommikumantli jätsin prügimaja kõrvale, et ehk keegi näeb ja tahab. Mõlemad esemed olid eelnevalt ka tükk aega Basaaris müügil olnud ja kuna keegi neid ära ei ostnud, loobusin neist niisama. Loodan südamest, et vähemalt jope leidis endale uue omaniku. 

Kolides uude korterisse, ostsime esmalt 2 stanget – üks esikusse, teine magamistuppa. Tänaseks on meil juba ka riidekapp ning ma ise ütleks, et ega mul neid riideid nüüd liiga palju ka ole. Suurem osa on siiski pidevalt kandmises. 


Riided, kotid, jalanõud ja kosmeetikatooted, mida ma tõepoolest eluvajalikuks ei pea enam, lisasin enda Basaari kontole, siin on vaid mõned näited. Mine vaata, äkki leiad ka midagi. Hindasid võite vabalt ka madalamaks kaubelda. Kohe lähen vaatan oma ülerõivad ka üle ja ehk lisan midagi veel juurdegi.







Esmaspäev, 26. juuli 2021

Kodu ostmine ja sisustamine

Umbes aasta aega mõtlemist, paar kuud uurimist ja tund aega notarit ning olemegi Martiniga ametlikult korteriomanikud. Tegelikult oli kogu see protsess väga palju pikem ja raskem, kuid sellest saate pikemalt kuulata sellest videost. Video on kohati konarlik, sest ma ei jõudnud seda enne üleslaadimist üle vaadata, tahtsin seda jagada kohe peale võtmete kätte saamist. Loodan, et mõistate ja ei pahanda! :D

Kui te vaatasite video ära, siis võite ette kujutada kui mitmeid tuhandeid me panime ainuüksi ostuprotsessi alla. Videos ma ei maininud tegelikult ka kõiki summasid ja nt notaritasu+riigilõiv olid oodatu 1200€ asemel hoopis 1500€. Igatahes raha läks (ja endiselt läheb) igas suunas. Praegu on meil käsil elektrilepingu sõlmimine ja interneti saamine koju (homme tegelikult Telia mees juba tuleb paigaldama asju). 

Aga liigume tänase teema juurde – sisustus. Me ostsime uusarenduse ehk korteri, mis on tuttuus ja tühi. Siseviimistlus on olemas – seinad värvitud, põrandal laminaat, uksed-aknad jms olemas. Ainus n-ö valmis ruum on wc ja duširuum, ülejäänud korter tuleb ise sisustada. Me vaikselt mõtlesime sisustusele juba enne korteri saamist, panime paika stiili ja põhitoonid. Me jälgime skandinaavialikku stiili ning põhitoonidena kasutame musta, valget ja halli, lisaks puitu (läbivaks jooneks said ootamatult läbivad puidust mööblijalad) ja dekoratsioonide näol heleroosat ja -sinist. Silme ees on selline hästi lihtne, ent armas kodu.

Me koostasime nimekirja asjadest, mis on esmatähtsad, et korteris saaks hakata päevapealt elama. Nimekirja kuulusid järgnevad esemed: madrats, köögilaud ja -toolid, stanged ja pesumasin. Need olid tõesti sellised kõige-kõige tähtsamad asjad. 22. juuli saime kätte võtmed, 23. juuli koristasime korteri ehitusjälgedest puhtaks (rentisime aurupesuri) ning ostsime koju esimesed asjad – laua ja toolid. 24. juulil kutsusime appi meie mõlema vanemad. Kusjuures meie vanemad polnud enne kohtunud omavahel ja ausalt öeldes oligi hea tegus päev nende kokku viimiseks. 

Martini vanemad tõid hommikul meile esialgse "asendusmadratsi" (st Martini madratsi tema vanematekodust, mille mõõtmed on probs 140x200), mille vahetame välja, kui leiame ja ostame voodi. Meie plaan on osta suur 180x200 voodi ja madrats, voodit tahame sellist eriti uhket, seega selle ostuga me hetkel ei kiirusta, kogume veits raha. Martini vanemad tõid ka Martini teleka Tallinna. Peale madratsi ja teleka transporti võtsime ette üürikorterist asjade ümber kolimise uude koju. Selle ajal jõudsid appi ka minu vanemad, seega saime päris kiiresti kolimisega ühele poole. 

Edasine plaan oli minna otsima ja ostma diivanit ja pesumasinat. Diivan polnud meie esmatähtsate asjade nimekirjas, aga tundsime ikkagi, et vajame seda kohe. Käisime paaris diivanipoes kogu kambaga (meie + meie vanemad), istusime erinevatel diivanitel ja päris ruttu leidsime selle õige diivani. Otsisime halli nurgadiivanit ja ideaalis puidust jalgadega, et matchiks köögilaua-toolidega. Leidsime ühe üsna sobiva, millega oli Martin ka päri, aga siis kogemata jäi silma üks sinine ja veidi suurem ning pehmem diivan. Uurisime müüjalt, kas seda halli oleks. Selgus, et on, aga Mustamäe diivaniparadiisis, meie asusime Järve keskuses. Koht polnud probleemiks, seega tegime ostu ära. Koba peale leidsime Järve keskuse Aatriumist ideaalse diivanilaua ka (valge ja puidust jalgadega). Seejärel suundusime Rocca al Mare Euronicsisse pesumasinat ja kuivatit otsima. Ka selle leidsime esimese 5 minutiga. Kui asjad makstud, otsisime CityBee äpist kaubiku rendiks ning käisime ostetud kaubal järel ning transportisime kõik meie uude koju. 

Koju jõudes panime kohe diivani ja laua kokku ning juba oligi PÄRIS OMA KODU tunne. Seega oli aeg pidada maha esimene semi-soolaleivapidu vanematega. Lõikasime koos (nagu pulmas, vanemad tahtsid, et me harjutaks xdxd) leiba, jõime šampat, tähistasime, rääkisime juttu, tellisime toitu ja nautisime elu.

Ja nüüd jõuame kõige põnevama osani – ma näitan Teile meie kodu. Esimesel pildil on näha meie köök-elutuba. Puudu on veel telekalaud (valge ja puidust jalgadega), mille ostsime eile (25.07) ära, kuid jõuab kohale paari nädala pärast. Kusjuures kõige hindadega on meil täiega vedanud. Me ei otsinud absoluutselt soodushinnaga asju taga, sest leppisime kokku, et paneme rõhku kvaliteedile ja mugavusele, maksku mis maksab. Okei, enam-vähem panime siiski endale limiidid paika, mis hinnaklassi miski võiks jääda. Näiteks diivani puhul ütlesin mina, et max 500€, Martin ütles max 600€ – ostsime diivani koba peale hinnaga 570€. See oli muidugi allahinnatud, sest täishinnaga oleks see kuskil 800-900 kanti jäänud. Igatahes meil vedas. Diivanilaud maksis 90€ ja ka see oli minu meelst allahinnatud. 


Laua ja toolid ostsime Jyskist. Esmalt leidsime laua, mis maksis kliendikaardiga 99€, millega oli juba väga rahul. Laua leidsime väga kiiresti, kuid toolide otsimine võttis veits aega. Istusime kõik toolid läbi poes, et leida need õiged. Lõpuks leidsime mugavad ja ideaalselt lauaga sobivad toolid. Ühe tooli hind oli 49,99€, kliendikaardiga aga mingi 35€. Kliendikaardi tegime ka alles poesoleku ajal, netis tasuta tegemine ka. :D Igatahes lauast ja toolidest saigi alguse see puidust jalgade teema.

Järgmisel pildil näete lihtsalt üht suurt kaost. See on meie tulevane köök. Mu vanemad kinkisid meile Versace´i sööginõude komplekti (3 suuruses taldrikud, noad-kahvlid-supilusikad-teelusikad, šampuse- ja veiniklaasid (nii punase kui valge omad) ja kõike on 6x) ehk tulevikus ei ole meil vaja isegi muretseda söögiriistade pärast. Köögi tellime loodetavasti sügisel, sest noh, oleme ausad, tehnikaga köök maksab vähemalt 7000€. Kui kellelgi lugejatest on köögitegijaid/ettevõtet soovitada, ootan kirju igale poole (fb, insta, meil, kommentaaridesse vms). Meil puudub otsene ettekujutus tulevasest köögist, tahame lihtsalt, et see oleks peamiselt valge või valge-must ja olemas võiks pliit, ahi, kubu, kraanikauss, kapid ja sahtlid. Nõudepesumasin oleks ka väga tore, aga see pole hädavajalik – palju me kahekesi ikka musti nõusid tekitame. Külmkapp võiks olla ka sisse ehitatud, aga me veits kardame, et see ei mahu sinna põhiseina ära ja tuleks panna (pildil vasakul) akna juurde. Kuna me ostame kõik väikemasinad (röster, veekeetja, mikser jne) Smegid, siis ma alguses tahtsin ka Smegi külmkappi, aga nagu me teame, siis Smegi külmik maksab mingi 5x rohkem kui tavaline, siis ma leppisin sellega, et ehitame külmkapi mööbli sisse ja las ta siis olla mingi tavaline. Aaaga, kui nüüd peaks ikkagi külmkapp nähtavasse kohta jääma, siis ma ausalt seisan selle eest, et Smeg sinna saaks. :D Minu unistus oleks muidugi roosa, aga ma olen nõus ka helesinisega. Ilmselt ka väikeseadmeid ostame mõlemas toonis – nii sinist kui roosat, sest natuke peab vastu tulema Martini arvamusele ka (suht raske mu jaoks, aga jah xd).

Nüüd liigume edasi magamistuppa. Hetkel ongi meil lihtsalt madrats ja üks stange riietega, ülejäänud riideid hoiustame kolmandas toas. Järgmiseks ostuks loodetavasti ongi suur garderoobikapp magamistuppa. Oleme ühe ilusa suure valge kapi juba välja ka vaadanud tegelikult.



Kolmas tuba on hetkel väga laoruumi moodi, aga see ausalt ei jää selliseks. Sinna on plaanis teha raamatukogu-kontor. Vaikselt oleme vaadanud ka kirjutuslaudu ja raamaturiiuleid, aga nendega ei ole nii kiire, köök on hetke tähtsam. Kõik, kes siiani meie korterit näinud (sh meie vanemad), räägivad sellest toast küll kui lastetoast ja nagu ilmselt kunagi see selleks ka saab, aga laske nüüd elada, me veel ei planeeri lapsi. :D Raamatukogu kõlab praegu parema ideena. 

Esik on ka väga lihtne. Praegu ongi seal vaid 1 stange ja vaip. Sinna otsime nädalavahetusel musta raamiga suure peegli ja riidenagi. Kunagi hiljem ehitame stange kohale garderoobikapi. Uksest sisse tulles paremale poole otsime jalanõude raami vms, mille peal saaks ka istuda – võiks olla selline stiilne ja anda esikule ka elu juurde, midagi sellist ehk. Kui kellelgi ideid, siis saatke aga julgelt mulle pilte ja linke. 



Duširuum ja wc olid õnneks kohe sisse ehitatud. Eile ostsime seebidosaatori ja hambaharjahoidja K-Rautast (kokku oli mingi 15€). Me ostsime klaasist või sellisest kõvemast materjalist, aga paljud olid kusjuures plastikust. Soovitan igal juhul enne ostmist poes üle vaadata ja katsuda, sest mul nt polnud õrna aimugi, et pealtnäha samad tooted võivad olla täiesti erinevast materjalist.

Pesumasin-kuivati saime ka ülihea hinnaga, jällegi olid soodushind ostuhetkel, koos 2-aastase garantiiga läks mingi 560€ maksma. Meil kuidagi on ikka väga vedanud hindadega. Vaatame, et oh hea bränd, ilus disain ja siis näeme, et hind ka mega. Pesukasti ja rätikutenagi ostsime ka eile K-Rautast. Pesumasin läheb tegelikult ilusti sinna dušinurga kõrvale, aga hetkel mingil põhjusel meil mingi vesi lekib, likvideerime probleemi ja paneme masina ka õigesse kohta.


Ja see viimane pilt on lihtsalt päriselu, sest nagu teate, meil pole kööki veel, seega kõik nõud, mida kasutame, peseme praegu duširuumi kraanikausis. Kunagi hiljem tekitame pesumasina peale mingi riiuli v kapi, kus saab hoida rätikud ja majapidamistooteid. Praegu ma väga ei vibe´i puhastusvahendeid seal pesumasina peal hunnikus, seega kõik, mis pole igapäevaselt oluline, on hoiustatud meie kolmadesse tuppa. 



Sain lasteaiast koroona!

Mäletate ehk, kui kirjutasin mõned postitused tagasi lastevanematest ja panin v-o natuke puid ja sain selle eest ise puid, et nii kibestunud...