Hilda blogi

Ma pole siia sada aastat kirjutama tulnud, aga n agu varem  öeldud, siis kes see heast elust ikka kirjutada ja lugeda viitsiks. Pealegi see kirjutamine on paganama t ü ütu hetkel (tbh tegelikult juba 2 aastat), sest ma istusin 2 aastat tagasi arvutile kogemata (2x) oma ahtriga peale. Ma ei tea kuidas, aga istusin. Peale seda ta t öötab nagu jumal juhatab ja t äpit ähti ei saa mitte mingi imenipiga j ä ädavalt t ö öle. Hetkel copypaste ´in konkreetselt iga t äpit ähte online keyboardist siia. Haige, ma tean. (Okei, postituse kirjutamise ajal mu mees tegi midagi ja mu täpitähed on korras, vähemalt ajutiselt :D) Ja telefonis ma ei viitsiks elusees kirjutada postitust, ma siiski eelmisest sajandist jne. Igatahes, vast sain p õhjendatud, miks ma pole ammu kirjutanud. Okei, p äris ausalt mul pole olnud ka otsest p õhjust, millest siia kirjutama tulla . Mul on reaalselt k õik h ästi, nii era - kui t ö öelus. AGA, mõtlesin, et tahaks siiski vahelduseks otsida teemat, mille üle kurta ja m...

 Nagu pealkiri juba ütleb, olen ma täna siin, et kulleritest ja üldse kullerdamisest rääkida. Eelmises postituses sai juba öeldud, et kui pole probleeme, pole ka postitusi. Tõepoolest on olnud tööalaselt rahulik ja ka muidu väga tore aeg. Siiamaani on tegelikult. Ainult, et tellimine kulleritega ajab mul juba nädal aega kopsu üle maksa.  Nimelt kõige suurem kurjajuur on UPS. Näiteks Tommy Hilfigeri lehelt ei saagi muudmoodi pakke tellida, kui läbi UPSi. Mul oli juba varasemast üks halb kogemus selle kullerfirmaga, kui mind ei teavitatud, et kuller tuleb ning ma olin tuimalt tööl. Pakki ma ei saanudki kätte, õnneks sain tookord vähemalt raha hiljem tagasi. Seekord siis tellisin mehele uue rahakoti sealt (hea diil, parem kui poes kohapeal), andsin UPSile uue võimaluse. Tellimuse tegin juba üleeelmisel nädalal ning UPSilt sain nädala alguses sõnumi, et pakk on teel. Nädalavahetusel siis hakkasime mehega mõtlema, et huvitav kuhu pakk nii kauaks jääb, läksin siis tellimuse liikumis...

Lubasin Teid kõiki teavitada oma edasistest plaanidest, aga kuidagi juhtus nii, et peaaegu pool aastat pole ühtegi postitust minu poolt tulnud. Kui täiesti aus olla, siis ega headest asjadest polegi midagi suurt rääkida, ikka halvad asjad ajavad kiruma ja kurtma. Liigume siis nüüd asja kallale, samm sammu haaval. Suvel otsisin ma siis uut töökohta. Tahtsin väga õpetajatööst eemale saada, nagu mäletate mu suvist halapostitust, mul oli sellest tööst kopp ikka korralikult ees, õigemini sellest konkreetsest lasteaiast. Ja see lasteaiaõpetaja palk, või noh üldse kõikide õpetajate palk, on kah. Või siiski..., uuest aastast peaks olukord paranema. Igatahes kandideerisin päris paljudesse kohtadesse - vaatasin ilmselt liiga kõrgele, kuna vestlustele kutsuti üsna vähe ja ka nendel rõhuti vaid kogemuste olemasolule. Mis teha, et olen magistrikraadiga 24-aastane, kellel on päris töökogemust alles natuke üle paari aasta. Eks ma olin korra väga pettunud kõiges, aga siis tuli järsku pakkumine. Okei, ...

Nonii, käes on aeg suurimaks halapostituseks! Kas olete valmis? Parem oleks, et olete. Okei, enne asja kallele asumist lepime palun ühes asjas kokku – tegemist on pelgalt minu arvamuse ja kogemusega. Iga detaili ei tasu võtta 100-protsendilise tõena, kuigi ega ma nüüd juttu välja mōtlema hakka, haha. Lihtsalt vahel leitakse, et minu kirjatükid on vastuolus kellegagi või millegagi, seega ennetan probleeme. Kui keegi tarkpea peaks hakkama arvama/pakkuma/välja uurima, mis lasteaiast või mis konkreetsetest isikutest jutt käib, siis olgu juba ette mainitud, et igasugune järeltegevus on keelatud ja tagajärgedega saab tutvuda lehekülje jaluses. :DD Nüüd asja kallale – ühe väga väsinud ja tühjakspigistatud noore õpetaja kogemus lasteaias.  Suutsin töötada 2 aastat lasteaias tasandusrühma õpetajana. Absoluutselt kõik mu sõbrad, tuttavad, lähedased imestavad, et nii kaua üldse suutsin seal vastu pidada. Nemad vaesekesed (okei mu elukaaslane kõige rohkem) pidid ju kuulma kogu aeg minu halamis...

Noniiii, mul on häid ja mitte nii häid uudiseid. Alustame vast halvematest? Mäletate ma rääkisin siin oma arstil käikudest ja südamest. Tänaseks on ka see ehhokardiograafia tehtud ja esialgsed tulemused teada. Nagu arst ütles, siis katastoofiline pole, aga korras ka mitte. Opereerida hetkel midagi ei ole, ent ravimitega peab olukorda kontrolli all hoidma hakkama...kogu ülejäänud elu. Nimelt on südame vasak vatsake hüpertrofeerunud ehk suurenenud, mistõttu veri ei saa korralikult läbi käia ja süda pumpab kramplikult. Või midagi sellist, ega ma täpselt ka aru ei saanud. Aru sain sellest, et ma pean tõsiselt hakkama rasket füüsilist koormust vältima, et mitte susse püsti visata. Äge eksole, oled 24 ja valmis iga kell otsi andma? Okok, olukord vast nii kole ka pole. Ühesõnaga maratonidest jms pean hoiduma,  aga  tervisesport väheses koguses on okei, seega ratsutamisega pühapäeva-ratsutajana saan jätkata. Ainus kardinaalne muutus mu elus on tablettide võtmine 2x päevas. Noor pensio...

Vahepeal ajab see lasteaiatöö ikka kopsu korralikult üle maksa. Või noh, mis vahel, kogu aeg ikka. Ma ei saa lapsi ja nende vanemaid üldistada, on kindlasti paremaid ja halvemaid, minu asi polegi öelda, kes kuhu kvalifitseerub, eksole. Ma räägin lihtsalt enda (ja tuttavate) kogemustest ja arvamusest. Kui keegi tunnebki kuskil ennast või enda last ära, siis ehk on põhjust korra rahulikult mõelda ja oma probleemidele ise ka otsa vaadata. Käesolevat postitust võtke taaskord kui sõbranna kaebamist, mitte et jälle see kibestunud õpetaja halab. :D  Ma olen puutunud kokku erinevate laste ja lasteaedadega (peamiselt kunstiringide juhendajana või lastelaagrite läbiviijana, aga siiski) ja sellist kontingenti pole varem kohanud. Kui mul poleks varasemat kogemust, võiksin vabalt hakata iseennast süüdistama ja mõtlema, et äkki on asi minus. Aga samas mul pole ju alust ennast süüdistada. Kõik lapsed tulevad erinevatest kodudest erineva kodukultuuriga. Mina olen tööl ja tegelikult ka töövälisel a...

Kaks postitust päevas pole küll minulik, aga noh, mulle meeldib kirjutada, teile meeldib lugeda, asi on paigas. Muide, mäletate, mainisin, et panin reklaamid peale ja teenin nüüd blogiga raha (või noh sente)? Mul saab kohe 70 eurot täis ja ma saan selle raha päriselt enda pangakontole kanda, uskumatu! Varsti ei pea tööl käimagi, kui asi nii edasi läheb. Igatahes suur aitäh, et mu sissetulekuid suurendate! :D Nii, aga nüüd natuke juttu muust elust ka. Räägingi muidu ainult koolist kooli otsa, Hilda, saa juba aru, teised inimesed ei ole nii vaimustuses õppimisest. Aga võib-olla kassijutud paeluvad teid rohkem? Nonii, kuidas läheb meie Vatikanil? Tal läheb lausa imeliselt. Ta tunneb end juba väga koduselt meie juures. Ta on üldse uskumatult tubli kass. Käisime eelmine nädal temaga esimest korda arstil, ühtlasi oli ta esimest korda elus puuris ja üldse õues ja autos. Ta ju sündis meie korterist 2 korrust kõrgemal, seega kojutoomine tähendas vaid liftisõitu. Ma kartsin seda arstile minekut ...