Kaks postitust päevas pole küll minulik, aga noh, mulle meeldib kirjutada, teile meeldib lugeda, asi on paigas. Muide, mäletate, mainisin, et panin reklaamid peale ja teenin nüüd blogiga raha (või noh sente)? Mul saab kohe 70 eurot täis ja ma saan selle raha päriselt enda pangakontole kanda, uskumatu! Varsti ei pea tööl käimagi, kui asi nii edasi läheb. Igatahes suur aitäh, et mu sissetulekuid suurendate! :D
Nii, aga nüüd natuke juttu muust elust ka. Räägingi muidu ainult koolist kooli otsa, Hilda, saa juba aru, teised inimesed ei ole nii vaimustuses õppimisest. Aga võib-olla kassijutud paeluvad teid rohkem?
Nonii, kuidas läheb meie Vatikanil? Tal läheb lausa imeliselt. Ta tunneb end juba väga koduselt meie juures. Ta on üldse uskumatult tubli kass. Käisime eelmine nädal temaga esimest korda arstil, ühtlasi oli ta esimest korda elus puuris ja üldse õues ja autos. Ta ju sündis meie korterist 2 korrust kõrgemal, seega kojutoomine tähendas vaid liftisõitu. Ma kartsin seda arstile minekut ise rohkem, kui Vatikan. Vatikan oli kõigega nii okei. Isegi autosõit ei heidutanud teda, vapralt istus oma puuris ja vaatas, et kuhu kurat ma temaga lähen. Arsti juures tehti talle vaktsiin ja pandi kiip. Vaktsiini ajal ei teinud Vatikan teist nägugi, kiibi panekul väike mjäu tuli, aga sedagi reaalselt sekundiks. Peale protseduure jalutas ta kabinetis ringi, nagu midagi poleks juhtunud. Ma olin nii üllatunud. Kodus on tal puuriuks kogu aeg avatud, saab seal mängimas käia (põhjusega, et ta puuri arstiga ei seostaks jne), aga tema lausa käib seal vahetevahel magamas. Praegugi magab puuris, haha, sest see on mu kontorilaua all ja ta tahab ilmselt mulle võimalikult lähedal olla, kontoritoolile ja -lauale ma teda ei lase. Mingid reeglid peavad ikka säilima. Samamoodi ei lase me teda köögi- ja diivanilauale. Diivan on lubatud, võib seda isegi soovi korral retsida, sest nagunii plaanime mingi hetk uue osta, aga ta ei kavatsegi seda retsida. Oskab ikka väga heaperemehelikult asju hoida. Ja üldse on ikka super loom. Ostsime alguses kassiliivaks sellist kristallidest "liiva", mis ei paakunud ja vetsupotti visata ka ei tohtinud. Üsna suur jamamine oli. Ostsime siis huvi pärast uue paakuva liiva, mida võib visata ka vetsupotti. Kartsime, et äkki Vatikan ehmatab ära ja ei julge liivakastis käia, aga pff, ta on liiga intelligentne. Seega nüüd on ka meie elu kergem tema vetsu koristamisel. On alles vahva kass! Tore on koju tulla, kui üks selline sõber sind siin ootab.
Kassiteemalt üle toiduteemale. Nagu teate, on meil juba paar kuud (okei, umbes 4 kuud) köök olnud. Suurem söögitegija ma pole kunagi olnud, ega polnud põhjust ka varem. Kuni ülikoolini elasin vanematega, seega süüa otseselt ise tegema ei pidanud kunagi, v.a vahel võileivategu. Bakaõpingute aeg möödus lihtsalt helikiirusel mööda mäkki, lõunapakkumisi ja muid üritusi. Ahjaa, kiirnuudleid õppisin ikka tudengiajal ka tegema. Nii ja siis magistri ajaks kolisin esimest korda elus üksi elama, no fine, samal ajal tekkis minu ellu ka Martin. :D Üürikorteris ma eriti suur kokkaja veel ka polnud, võimalused piirdusidki vaid mikrolaineahjuga. Lõpuks, kui oma kodu sai soetatud, elasime ka pool aastat köögita, sest noh, selle tarneaeg oli selline. Aga lõpuks köök tuli, aegamisi on tulnud ka kõik köögitarvikud ja vaikselt olen õppinud ka söögitegemist. Minu põhiroaks on pasta. Mu lemmikpasta on hetkel kana ja pestoga. Lisaks pastadele olen ma teinud suppe, kanašnitsleid, kala, liha, salateid ja erinevaid kooke. Okei, kindlasti veel palju muudki, aga loetlesin ette praegu piltide põhjal, mis meelde tuli. Viimane suur saavutus on makroonid. Esimest korda tegin ja usute või ei, aga need tulid välja. Ma jälgisin väga hoolikalt retsepti, panin kõik kogused grammi täpsusega ja kõik jahud lisasin vaid läbi sõelda nagu ettenähtud. Ja tulidki päris makroonid välja! Välimus ja kuju vajavad harjutamist veel. :D
Söögilt otse kingade juurde. Ma sain oma kauasoovitud lõpukingad kätte. Nendega oli ka huvitav lugu. Nimelt teadsin, et vajan punaseid kõrgeid kontsi lõpetamiseks, aga poodides käies oli tunne, nagu punased kontsad oleksid üleöö moest välja läinud. Mitte midagi normaalset ei eksisteerinud, reaalselt isegi mitte Kaubamajas. Seega hakkasin googeldama. Leidsin sellise punase Michael Korsi kinga. Hind oli ka vastav. About You´st oleks saanud selle kinga soodukaga, umbes 150 euroga vist, aga minu suurust polnud alles. Uurisin siis Instagramis oma jälgijatelt, et kas keegi teab, kust saaks. Mõned nõuanded sain, aga kingi ikkagi mitte. Paar päeva hiljem saatis Martin mulle ootamatult screenshoti tellimuse kinnitusest. Ta leidis ühe itaalia e-poe, kus oli minu numbrit ja TELLIS ISE ÄRA! Ta tahtis teha üllatuse, aga ta teadis, et kui ta seda kohe ise mulle ei räägi, leian ma peagi ise need kingad kuskilt ja tellin ise. Igatahes jõudsid need kingad nüüd lõpuks kohale, ideaalselt parajad ja ma olen nii õnnelik.
Selline see elu on, päris vahva kohe, kui tööl käimine välja jätta. Ootan üle kõige maailmas puhkust, ma olen juba nii väsinud lastest ja sellest tööst, et ise ka ei usu. Ilmselt peatun sellel teemal suvel pikemalt, kui olen kõigest sellest ka füüsiliselt eemale saanud. Igatahes, aitäh, et lugesite, klikkige ikka reklaamidel ja olge muidu vahvad!
Kommentaarid
Postita kommentaar