Tänapäeva lapsed on hukas?

Ma pole siia sada aastat kirjutama tulnud, aga nagu varem öeldud, siis kes see heast elust ikka kirjutada ja lugeda viitsiks. Pealegi see kirjutamine on paganama tüütu hetkel (tbh tegelikult juba 2 aastat), sest ma istusin 2 aastat tagasi arvutile kogemata (2x) oma ahtriga peale. Ma ei tea kuidas, aga istusin. Peale seda ta töötab nagu jumal juhatab ja täpitähti ei saa mitte mingi imenipiga jäädavalt tööle. Hetkel copypaste´in konkreetselt iga täpitähte online keyboardist siia. Haige, ma tean. (Okei, postituse kirjutamise ajal mu mees tegi midagi ja mu täpitähed on korras, vähemalt ajutiselt :D) Ja telefonis ma ei viitsiks elusees kirjutada postitust, ma siiski eelmisest sajandist jne. Igatahes, vast sain põhjendatud, miks ma pole ammu kirjutanud.

Okei, päris ausalt mul pole olnud ka otsest põhjust, millest siia kirjutama tulla. Mul on reaalselt kõik hästi, nii era- kui tööelus. AGA, mõtlesin, et tahaks siiski vahelduseks otsida teemat, mille üle kurta ja midagi ka leidsin.

Töötades lasteaias ma puutun kokku väga paljude lastega, peamiselt küll enda rühma lastega, aga ka mingil määral teistega - kas siis vahel asendamas käies või lihtsalt õues ja ühisüritustel. Minu hinnangul on tänapäeval väga palju lapsi, kes on otseses mõttes vabalt kasvanud (mitte vabakasvatus) ehk neil puuduvad piirid, reeglid, austus, arvestamise oskus ja kõik muu säärane, lühidalt öeldes kodune kasvatus?

Jah, mina ja kõik teised lasteaiaõpetajad tegeleme nende oskuste arendamisega ja anname omalt poolt kõik, et laps õpiks tajuma piire, arvestama teistega (kasvõi söögilauas või mängides) jne, aga meil on veel mustmiljon asja, mida õppeaasta jooksul lastele selgeks teha. Tekibki küsimus, et kas elementaarseid asju ei võiks laps kodust kaasa võtta? Kõike ei saa ju päriselt jätta lasteaia õlgadele. Kohati on jäänud tunne, et vanemad toovad oma 1,5-aastase lasteaeda ja eeldavad, et 5 aasta pärast saavad vastu koolivalmis lapse. Enamjaolt saavadki. Olen isegi õpetanud ja harjutanud last potil käima, sest kodu pole sellega hakkama saanud. "Sa oled õpetaja, see on su töö, sa saad selle eest palka." Aus, aga kelle lapsest me lõppude lõpuks räägime? Minu või sinu?

Ma saan aru, et vanemad peavad käima tööl, neil on kiire. Ma päriselt saan aru, aga mind häirib mõte, et miks lasteaed peab vanamete ajapuuduse tõttu õpetama riietumist, söömist, potil käimist, teistega arvestamist? Üksikute laste vanematel on alati hea argument varrukast võtta - aga ta on ainuke laps, kodus ta mängibki üksi, tal pole kellegagi harjutada koosmängimist. Ma ei teadnudki, et üksikud lapsed ei või perega koos käia külas, mängutubades, pargis. Igatahes, ega väga vahet pole, me nagunii õpetame lastele ise need oskused lõpuks selgeks, sest nii on meil endal ka kergem.

Kurb ongi tõsiasi, et suur rõhk läheb laste kasvatamisele, mitte õpetamisele. Kuigi tänapäeval on lasteaias õpetajad, mitte kasvatajad, aga okei. Lisaks kasvatamisele ja õpetamisele läheb palju-palju energiat ka lihtsalt lastega vaidlemisele. Ma ei liialda, kui ütlen, et 3-aastased võivad olla bitchid - ülbed ja üleolevad. Harjunud, et saavad, mida tahavad ja kui mingi õpetaja tuleb midagi ütlema, siis eks me näita talle koha kätte. 3-aastasel on õpetajale ju normaalne öelda loll mutt. Üks väike piff ükspäev ütles mu kolleegile, et ta on paha, kolleeg küsis vastu, et miks, laps vastas: "Sa lööd mind praegu". Nad reaalselt istusid ja vestlesid, löömisest oli asi ikka väga kaugel. Sellist valetamist on üleüldse väga palju, ka pisivaled (nt väidavad, et enne söömist käed pestud, kuigi tegelikult pole kraanikausi juureski käinud jne), aga kust 3-aastased seda õpivad?

Veel üks suur murekoht tänapäeva lastel - püsivus. 3-4-aastane laps peaks õppekavakohaselt suutma tegevuses 20 minutit osaleda. Jah, lapsed on erinevad, mõni suudab vähem, mõni rohkem. Minu silmis aga on suurem osa lastest väga püsimatud. Üritasime üks päev multifilmi vaadata lastega - mõtlesime, et oh, kui äge, ise lapsena küll rõõmustaks. Reaalsus oli see, et juba peale esimest minutit hakkasid lapsed keerutama ja ringi käima. Ja kust see tuleb? Kodust. Telefonid, tahvelarvutid, televiisorid - scrolli ja vaheta kanalit palju tahad. Tore, et su kolmene oskab telefonis zoomida ja scrollida, ilmselt tuleb tulevikus kasuks, aga kurb tõsiasi on see, et pliiatsiga joonistamine ja sõbraga mänguasjade jagamine tal ei õnnestu. Jällegi, eks meie, õpetajad, õpetame, aga lapse oma vanemad? Tihtilugu näeme, kuidas vanemad tulevad lapsele järgi, ise samal ajal telefonis või klapid peas, huvi lapse tegemiste vastu ei näita. Kui laps keeldub koju minemast, tahab veel mängida, jääb vanem rahulikult esikusse istuma ja ootama. Isegi, kui laps on viimasena lasteaias ja kella järgi pannakse lasteaed kohe kinni. Eriti äge on see, kui lapsed küsivad vanemalt, kui nad järgi tulevad, et mis nad tõid. Kui kommi või muud head paremat kaasas pole, ega siis koju minna viitsigi. No öelge teie, kas see on siis normaalne või mitte? Lapsi, jah, ma saan "ümber kasvatada" ja õpetada, aga vanemaid pole mul küll õigust muuta.

Ühesõnaga, lapsi on erinevaid. Mul on tegelikult väga andekad ja tublid lapsed, eks ma näe seal ka oma panust :D, aga ka vanemate. Kõik ilmselgelt pole sellised, nagu ma eelnevalt rääkisin. See siin minu blogi ja minu arvamus, ma võin siin kirjutada päriselust, aga ka välja mõelda kui tahan (mitte et ma seda harrastaks), et oleks kõigile selge. Tüütu on lihtsalt saada vanematelt puid, et miks me lapse sokke kaotame, 10x infot meelde ei tuleta ja muud sellist. Samuti on õudsalt tore lugeda artikleid sellest, kuidas lasteaias töötamine on lust ja lillepidu, miks me palka juurde julgeme küsida, miks me vingume oma töö üle, miks me lihtsalt töökohta ei vaheta jne. Mina olen küll ammu ammu rahu selliste teemadega teinud, ei viitsi süveneda ega välja teha, aga ehk saate mu loo point´ist aru. Me teemegi oma tööd ja lausa südamega, kas teate. Kes siis neid lapsi ikka kasvataks ja õpetaks, kui mitte meiesugused mõttetud tarkpead. :D Tänane postitus tuli jälle selline vinguv ja virisev, aga nagu ma enne ütlesin, ma meelega tulen kirjutama vaid "halvast". Ma võin teinekord ka lasteaiatöö positiivsetest asjadest rääkida, kiita oma laste tugevusi, kui huvi on. Andke aga teada, kommenteerida saate anonüümselt.

Ilusat nädalavahetuse jätku!