Ma olen väga tihe toidu koju tellija. Juba bakaõpingute ajal Tartus kippusin sõbrannaga vähemalt kord nädala jooksul midagi tellima (lisaks väga tihedale väljas söömisele), aga kuna rahakoti sisu sõltus vanematest, siis päris vabalt võtta ei saanud. 2020. aasta suvel kolisin aga Tallinna, kus leidsin endale kodu ja töö, ok õppimisest ei saa ma ka üle ega ümber (tlu magistrantuur it is). Sissejuhatava jutu mõte oli selles, et süüa mina teha ei oska. Lihtsam on käia väljas söömas või tellida koju. September-oktoober-november harrastasin seda sporti väga, kui just iga päev ei tellinud, siis üle päeva ikka. Kuna elan kesklinnas ja kõik söögikohad on siinsamas, siis kojuvedu on paljudest kohtadest kas tasuta või 1-2 eurot. Iga päev on ka mõnes kohas kogu menüü allahinnatud kas 20 või koguni 40% − proovi siis mitte tellida. Mis mind siis pikapeale häirima hakkas? Raha rahaks. Käin ju tööl ja saan palka. Okei-okei, ega need väljaminekud lõppkokkuvõttes väiksed polnud, aga samas me...