Vahepeal ajab see lasteaiatöö ikka kopsu korralikult üle maksa. Või noh, mis vahel, kogu aeg ikka. Ma ei saa lapsi ja nende vanemaid üldistada, on kindlasti paremaid ja halvemaid, minu asi polegi öelda, kes kuhu kvalifitseerub, eksole. Ma räägin lihtsalt enda (ja tuttavate) kogemustest ja arvamusest. Kui keegi tunnebki kuskil ennast või enda last ära, siis ehk on põhjust korra rahulikult mõelda ja oma probleemidele ise ka otsa vaadata. Käesolevat postitust võtke taaskord kui sõbranna kaebamist, mitte et jälle see kibestunud õpetaja halab. :D
Ma olen puutunud kokku erinevate laste ja lasteaedadega (peamiselt kunstiringide juhendajana või lastelaagrite läbiviijana, aga siiski) ja sellist kontingenti pole varem kohanud. Kui mul poleks varasemat kogemust, võiksin vabalt hakata iseennast süüdistama ja mõtlema, et äkki on asi minus. Aga samas mul pole ju alust ennast süüdistada. Kõik lapsed tulevad erinevatest kodudest erineva kodukultuuriga. Mina olen tööl ja tegelikult ka töövälisel ajal vägagi eeskujulik. Reaalselt kõige ropumad sõnad, mida kasutan on "pekki" ja "kurat" - kas need üldse on ropud? No ja lasteaias ei kasuta ma isegi mitte neid ju. Kuid ometi kasutavad lapsed roppsõnu ja fraase kogu aeg. Kust need roppused mujalt ikka tulla saavad, kui kodust. Ühest kodust tulevad ja paratamatult levivad edasi ka teistesse kodudesse. Ropendamine on vist nagu nakkushaigus. Ma võin üritada ju kaitsta lapsi selle leviku eest, aga ega sellest kasu ole. Keelatud vili on nagunii alati magusam. Üks tark ütleb ette, teised tarkpead kordavad järgi - ja kas see õpetaja kurjustamine paneb lapsed unustama kuuldud sõna? Loodke vaid. Õpetajad korrutavad söögi alla ja söögi peale, et ropendamine pole ilus ja lasteaias nii ei räägita. Sama peaksid kodus ka vanemad tegema.
Sama lugu on üldise käitumisega. Laps on ju kodu peegel. Kõik mida ta kodus näeb või kuuleb, proovib matkides järele teha. Kõiksugused tegevused, kehahoiakud, jutud.. Aga mõnikord võib olla ka laps ise "probleemide" allikas, või noh ma vähemalt eeldan, sest vaevalt, et vanemad kodus lastele märatsemist, peksmist ja asjade lõhkumist õpetavad. Nojah, kunagi ei tea muidugi.
Meil on rühmas tegelikult küllaltki mõnus õhkkond ja lastel on hea olla. Selle õhkkonna aga rikub tihtipeale ära mõni laps, kellel tuleb suur jonnituju või nn hoog peale. Paratamatult hakkavad õpetajad otsekohe selle lapsega tegelema. Mul on kahju, et viisakalt käituvad lapsed saavad sellepärast õpetajatelt vähem tähelepanu. Mõnel lapsel kuluks tugispetsialist ära küll, aga no kui vanem kehitab õlgu ja teeb näo, et tema ei tea midagi, siis pole ka õpetajal midagi teha. Oleks minu enda laps, oleks ma juba ammu käinud lapse enda huvides uuringutel. Kuskilt ju need asjad alguse saavad ja mida varem jälile saad, seda parem. Aga jah, käitumine on alla igasugust arvestust. Või näiteks lauakombed. Lasteaias me õpetame lastele kõike. Me õpetamine neid isegi noa ja kahvliga sööma. Rääkimata elementaarsest viisakusest (ei krooksu, puuksuta laua taga, aevastame ja köhime käsi suu ees jne). Räägid sama juttu päevast päeva, näitad ette jne ja tulemus - null. Makarone on ikka mugavam käega kui kahvliga süüa. Ma tahaks väga näha, kuidas need lapsed kodus söövad. Ilmselgelt ongi kodus kord vabam. Ise ka ju söön vahel diivanil. Aga lastele tuleks kõigest hoolimata maast madalast ka kombeid õpetada.
Ja viimane teema, millel peatun, on asjade ohjeldamatu lõhkumine. Kui midagi ei sobi, paneme kohe rusika või jalaga. Kasutan meie-vormi haha, aga ma pean siiski lapsi silmas, mina jään sellest mängust küll välja. Mänguasjade lõhkumine on üks asi. Aga lõhkuma kiputakse ka õpetajate või rühma asju. Küll jäävad ette voodid, kapid, riiulid, lauaarvuti... nimekiri on lõputu. Lapsed suudavad sekundiga kõik ära lõhkuda. Piisab vaid pea keeramisest või teise lapse kuulamisest, kui juba jälle on midagi puru. Samamoodi nagu selle ropendamisega, räägi või ära räägi, lõhkumine jätkub. Vahel jah asjad lähevadki katki, aga no kuulge, teha oma väikeste näppudega lauamängu sisse auk, pole küll iseenesest katki minemine. Õpetaja silmad peavad küll olema kogu aeg igal pool, aga oleme ausad, kui sul on 12 last, sa lihtsalt ei saa näha kõike korraga. Või vähemalt mitte samaaegselt mänguasjade heaolu jälgida.
Mõnikord oleme katkiseid asju lastele koju kaasa andnud või kutsunud vanema lasteaeda parandama. Andes aga koju kaasa, võid ise veel süüdi jääda. Vanematel on selline suhtumine, et õpetajad tahavad lihtsalt uusi asju vanemate arvelt. Aga, et vaadata hetkeks oma lapse käitumist ja tegusid, pffff. Siit ka küsimus, et mida siis tuleks lapse lõhutud asjadega lasteaias teha? Ära visata oleks kõige lihtsam, aga siis saaks ühel päeval mänguasjad otsa ja tuba jääks tühjaks. Laps peab ju oma tegude eest vastutama ka. Vastutustunnet peab ju ka õppima või mis.
Ma ei saa aru, kust selline käitumine tuleb? Mina ja mu kolleegid selliseid asju lastele igatahes ei õpeta. Kas tõesti kodune kasvatus on tänapäeval olematu? Kes üldse peaks lapsi kasvatama? Lasteaed? Kelle lapsed need lõppude lõpuks on?
Kommentaarid
Postita kommentaar