Aitab sellest lasteaiast

Nonii, käes on aeg suurimaks halapostituseks! Kas olete valmis? Parem oleks, et olete.

Okei, enne asja kallele asumist lepime palun ühes asjas kokku – tegemist on pelgalt minu arvamuse ja kogemusega. Iga detaili ei tasu võtta 100-protsendilise tõena, kuigi ega ma nüüd juttu välja mōtlema hakka, haha. Lihtsalt vahel leitakse, et minu kirjatükid on vastuolus kellegagi või millegagi, seega ennetan probleeme. Kui keegi tarkpea peaks hakkama arvama/pakkuma/välja uurima, mis lasteaiast või mis konkreetsetest isikutest jutt käib, siis olgu juba ette mainitud, et igasugune järeltegevus on keelatud ja tagajärgedega saab tutvuda lehekülje jaluses. :DD

Nüüd asja kallale – ühe väga väsinud ja tühjakspigistatud noore õpetaja kogemus lasteaias. 

Suutsin töötada 2 aastat lasteaias tasandusrühma õpetajana. Absoluutselt kõik mu sõbrad, tuttavad, lähedased imestavad, et nii kaua üldse suutsin seal vastu pidada. Nemad vaesekesed (okei mu elukaaslane kõige rohkem) pidid ju kuulma kogu aeg minu halamist ja töömuresid nende aastate jooksul.

Esimene aasta oli päriselt tore. Eks ma sel ajal alles elasin ise ka seda lasteaia- ja tööelu sisse, ilmselt oli tegemist õppimisprotsessist tingitud õhinaga. Samas mulle päriselt väga meeldis kōik. Lapsed olid toredad ja töös polnudki midagi võimatut. Suuremaid probleeme lasteaias ma ilmselgelt ei osanud märgata, sest ma ju ei teadnud lasteaedade toimimisest suurt midagi. Töö käigus õppisin. Olen tohutult tänulik oma lastele, laste vanematele ja kolleegidele, kes minust toreda õpetaja esimesel aastal kohe kiiresti aitasid voolida. Igatahes esimese aasta kohta pole mul kohe mitte ühtegi halba sõna. Siis algas aga puhkus, imelised 56 päeva, meie rühma puhkus oli mai lõpust juuli lõpuni. 

Puhkuselt tagasi minnes võtsid mind vastu suverühmad. Esimestel nädalatel ei saanud isegi enda rühma lapsi enda juurde, mis tegi reaalselt südame nii kurvaks. Mäletan eredalt esimest puhkusejärgset päeva tööl: olin just oma suverühma lastega õue läinud, kui mu enda rühma lapsed mind märkasid, nad jooksid suuuuure hurraaga minuni, kallistasid ja reaalselt karjusid, et NENDE HILDA ON TAGASI. Lapsed olid õnnelikud. Mina samuti, mul tuli lausa pisar silma. See oli armas! Aga ega ma selle heldimuse pärast oma lapsi ja rühma tagasi saanud, ikkagi suvereeglid. Või no, mis reeglid, suvel kadusid seal lasteaias kõik reeglid, mis üldse kunagi eksisteerinud olid. 

Sellest samast suvest sai alguse minu saaga ühe lapsega (tegelikult terve tema perega), kes pidigi sügisest meie rühma üle tulema. Ma esialgu muidugi ei teadnud seda ja palusin jumalat, et meie teed enam iial ei ristuks. Tegemist oli lapsega, kes kohe esimesel nädalal lasteaiast minema jooksis ja üldse end igal võimalikul viisil kuskile peitis. Üldse oli tegemist väga ootamatu tegelasega, kerge just ei olnud. Üllataval kombel ei tundnud ka vanemad ise huvi lapse arengu vm kohta lasteaias. Alguses jooksin ise järgi, et midagigi rääkida, hiljem loobusin ja jäin lootma, et ehk tuntakse ikka ise huvi. Ega ikka ei tuntud küll, huvi tekkis alles siis, kui julgesin ise suu avada ja probleeme mainida. Ja siis sain ise vastu päid-jalgu (piltlikult ikka). :D

Aga oleme nüüd ausad, minu tööloleku ajal jooksis laps lasteaiast koju. Kõigi õnneks elas ta lasteaia kõrval. Aga ta kasutas õpetaja usaldust väga osavalt ära, jonnis ja keeldus õuesoleku ajal õpetaja nähtavuses olla (peitis end maja taga, maja sees jne). Õpetajana pidin vaatama ka teiste laste järgi, kellel samuti oma vajadused, seega ma ei saanud terve päev tema järgi joosta. Nõnda me selle lapsega kokkuleppe lõime, et käin teda mõne aja tagant nurga taga kontrollimas. Aga see viimane kontrollimine leidis aset koos vanemaga ning selgus, et laps polnudki nurga taga. Ma mäletan liiga selgelt seda päeva. Ma olin tohutult segaduses ja hirmul, piinlik vanema ees ka ju, mistõttu ajasin vist täiesti seosetut juttu suust välja. No nt see, et pakkusin, et äkki on laps rühmas, kuigi rühmauks lukus ja võti oli minu käes.. Ühesõnaga last polnudki kuskil, aga õnneks tuli kohe lapse teiselt vanemalt kõne, et laps on kodus. Õnnelik õnnetus. Laps võis ju kasutada mind ära, aga paratamatult olin ikkagi mina süüdi. Ma ei õigustagi end, see neetud päev jääb mind tõenäoliselt kogu eluks kummitama. Lasteaiaõpetajatel on tohutult suur vastutus. Ja need toredad suverühmad oma 30 võõra lapsega seda olukorda paremaks ka ei tee.

Ühesõnaga kogu nördimus sai alguse sellest ühest põgenemisest. Põgenemisest järgneval päeval andsin juhtkonnale aru juhtunust, fikseerisime kirjalikult olukorra detailidega ja juhtkond oli tohutult mõistev, kolleegid toetavad ja iseenesest oligi kõik korras. Ma jätsin kõigile, ka iseendale, mulje, et kõik ongi korras, olen tugev ja saan hakkama. Noh, päriselt saingi. Aga oi, kui palju ma mõtlesin lahkumisele sel hetkel. Sama päeva õhtul läks minu süü tõttu lasteaed häiresse ka veel. Tarkpea Hilda oli endiselt šokis ja unustas oma rühmaakna sulgeda.

Igatahes, ma teadsin, et kui ma lahkuksin, näitaksin kõigile, kui nõrk olen. Ma olen tugev, mismõttes ma annaks mingi lapse pärast alla. Ja pealegi oli lasteaiatöö ideaalne magistriõpingute kõrvale, seega ma jätkasin. Esimesed paar kuud oli vast kõige hullemad selle ühe lapse pärast, sest mul oli iga päev tohutu hirm. Okei, see hirm püsis minus reaalselt viimse tööpäevani. Ma jälgisin antud last konkreetselt kullipilguga ja kohe, kui sekundiks vaateväljast kadus, tegin juba paanikat. Sellest ühest korrast piisas, et minu kui õpetaja stressitase igapäevaselt lakke viia. Need üksikud päevad kogu õppeaasta vältel, kui laps puudus, olid reaalselt kui puhkepäevad, ma sain vabamalt hingata. Probleeme oli õppeaasta jooksul veel, peamiselt kommunikatsiooniprobleemid ja nendest tingitud lahkhelid. Kord oli isegi probleemiks seesama blogi. :D Isegi, kui pealtnäha said kõik probleemid klaaritud ja õppeaasta lõpuks oli seesama laps totaalselt muutunud, põdesin ma ise kogu aeg. Ausalt öeldes ega teisi suuri probleeme mõne lapse või tema perekonnaga polnudki nende aastate jooksul. Peale seda blogi teemat võtsin lausa enda motoks, et kui vanem ise üldse ikka huvi ei tunne, küsimusi ei küsi, siis mina ka ei käi peale. Eks laps ole ikka eelkõige vanemate enda teema. Ega see väga õige muidugi pole, kui lasteaed ja kodu koostööd ei tee, aga ega ainult üks osapool saagi teha KOOStööd. Õnneks teiste lastega oli lihtsam, suurem osa vanematest tundsid siiski ise huvi ja said õhtuti päevaülevaate.

Mul on tohutult hea koostöö oma lastega. Lapsed usaldavad mind. Ma ei kohtle neid kunagi kui enda "alluvaid", sest nad on minu sõbrad. Nad ongi päriselt minu sõbrad. Isegi, kui ma sain nendega väga hästi hakkama, viskas pikapeale see lastega töö veits üle. Ma olen noor inimene alles, ma tahan tulevikus ise lapsi saada, aga sellise töö kõrvalt ei kujutaks seda ealeski ette. Ega see lasteaiaelu päris lust ja lillepidu ka ole, eriti veel tasandusrühmas. Mõni päev oli ikka konkreetne hullumaja, selliste päevade lõpus oli tunne, et läheks ise kuskile ravile. Seega, jah, lapsed on toredad, aga ega ikka võõraste kantseldamine päevast päeva minu elumõte ka ole. Õpetamine veel oleks tore, aga paratamatult suurema osa ajast pidi lasteaias ikkagi lapsi lihtsalt hoidma ja valvama. Teise õppeaasta lõpuks olin ma juba nii tühjakspigistatud kui üldse võimalik. Muutusin iga päevaga ka ise aina vastikumaks. Okei, et te mind valesti ei mõistaks, siis ega ma otseselt halvemaks/kurjemaks ei muutunudki, aga nt lastega mängida ma enam ei jaksanud nii palju kui varem. Vanasti võisin ma hommikust õhtuni nendega koos ehitada, puslesid kokku panna, palli mängida, lauamänge mängida jne. Lõpus viitsisin ma vast ühe kiire pallikmängu ette võtta ja seejärel lapsed omavahel mängima suunata. Lastele aga väga meeldis minuga mängida. Kui ikka õpetaja ei tunne end motiveeritu ja rõõmsana, peegeldub see ka tema käitumises, kahjuks. Kes see sellist laibastunud õpetajat ikka tahaks. Õpetaja peab olema elurõõmus.

Aga ega lapsed siis otseselt süüdi minu motivatsioonipuuduses polnud, kuigi eks ka neil oli väike osa sellest. Lastest enim kustutasid seda töörõõmu lastevanemad. Kindlasti mitte kõik vanemad, suurem osa olid ikka väga toredad tegelikult. Aga paratamatult suutis mõni olla selleks tõrvaks meepotis. Vanematega suhtlus peaks olema sellise rühma puhul number 1, aga kuidagi oli nii, et see jäi tagaplaanile. Kedagi väga ei huvitanud miski. Suurem osa ei suutnud 2 aasta jooksul isegi Eliisi kasutama õppida, kuhu me praktiliselt kõik olulise info talletasime. Mul on tunne, et tegemist oli lihtsalt selle rühma eripäraga, vanemad polnud lihtsalt orienteeritud koostööle. Igasugused üritused ja asjad samamoodi, reeglina pakuvad vanemad end appi ja värki, meie pidime aga kõike üksinda planeerima ja tegema. Isegi koristustalgud, kuhu olid vanemad kutsutud, ilmus meie rühmast vaid 1 vanem. Ülejäänud tulid erandkorras sel päeval varem lastele järgi või just vahetult enne lasteaia sulgemist, et jumala eest ei peaks aitama. Ütleme nii, et minul oli piinlik.

Üks toredamaid ja tujutõstvamaid asju töö juures oli minu kollektiiv. Nii rühmameeskond kui ka teised kolleegid. Selles osas oli tööl vahva. Kui millegi üle vinguda, siis minu paarilise vanade põhimõtete üle, sest mingeid suuri uuendusi ja muutusi me rühmas läbi ei viinud, mina pigem käisin mööda tema nööri, sest tema oli ikkagi vanem pedagoog. Tihtipeale olid meil mõne asja suhtes eriarvamused või -vaated, aga midagi kunagi millestki nagunii ei saanud. Üldiselt oli hea koostöö, kõik siiski toimis ja nt graafikuid oli lausa rõõm temaga teha. Ta oli väga vastutulev ka minu ülikooliõpingute osas ja lubas alati kõik koolipäevad mul kooli asjadega tegeleda ning võttis need päevad rõõmuga endale. Õppetöö osas me lihtsalt ajasimegi mõlemad täiesti oma asju, otsest koostööd polnud. Järgisime lihtsalt samu nädalateemasid.

Isegi, kui rühmas oli töötamine täitsa okei, oli probleeme lasteaias veel väga palju. Normaalne oleks, kui lasteaed, sh juhtkond, motiveeriks, innustaks ja toetaks oma töötajaid, eks? Meie lasteaias on õpetajate heaolu viimane asi, millele vist mõeldakse. Juhtkond ise väidab muidugi vastupidist. Preemiat ei makstud, lisatööd aga sai juurde ja nii see eluke seal veeres. Ega ikka ühe pedagoogi töökohustuste hulka kuulu inventuuride tegemine, tööajatabelite jm koostamine (enne tegi seda majandusjuhataja, aga sujuvalt sai sellest õpetajate pärusmaa), maja valvestamine või vabast tahtest õpetaja abi asendamine. Neid tööülesandeid, millest ametijuhendis polnud haisugi, oli korralikult ja ega palka lisatöö eest makstud. Okei, valetan, õpetaja abi asendamise eest (ainult juhul, kui kohal oli üle poole rühma) maksti imepisikest lisatasu. Ütleme nii, et see 15 eurot päeva eest pole eriti motiveeriv, et vastutada korraga laste elude, õppetöö, toidu, rühma puhtuse jms eest.

Samuti polnud normaalne infoliikumine, õigemini, khm, mis infoliikumine? Misiganes üritus lasteaias tulemas oli, kas näiteks piknik, laat, lõpupidu, jõulupidu või muu, siis info selle kohta saabus ikka päev enne üritust. Okei, kuupäevad olid v-o isegi pool aastat teada, aga detailid, kellaajad jm oli viimase hetke teema. No nii ikka ei saa asju planeerida. Ma saan vanematest täitsa aru, kel polnudki võimalik niimoodi viimasel sekundil oma (töö)elu ümber seada. Lisaks tööjaotusele, halvale infoliikumisele, organiseeritusele, olid probleemiks ka erinevad olmemured. Kasvõi lasteaia õuealal olevad hiigelhekid, millest läbi ega üle lihtsalt ei näe lapsi. Õueala on aga suur ja ühine ning muud piirded puuduvad. Sundida lapsi ühel väiksel platsil mängima, oleks samuti ebaõiglane. Laste õueajal toimuvad muruniitmised, värvimistööd jms, mis muutsid mõne õueskäigu lausa eluohtlikuks. No ei ole ikka lapsesõbralik see paik.

Okei, õpetajate heaolu oli suva, aga laste heaolu? Juhtkonna sõnutsi olevat see väga oluline, kuid reaalsuses see ei paistnud välja. Meie meeskonnavestlusel tuli antud teema ka jutuks seoses suverühmadega. Nagu kõik teavad, on tasandusrühmas lubatud laste arv 12. Suvel, nagu eelpool mainitud, kadusid kõik reeglid. Tuimalt pandi kokku 2 tasandusrühma ehk 24 last ühte nimekirja. Meie kõigi õnneks ei käi absoluutselt kõik küll kunagi kohal, ent selline 15 last käis siiski. Kas suvel kaovad laste erivajadused? Juhtkonna sõnul austavad nad laste heaolu ning ei soovi lapsi edasi-tagasi sokutada (ühest rühmast teise jne). Okei, mõte on aus, aga mis heaolu see on, kui korraga on kohal 15 erivajadusega last ühes väikses ruumis? Need lapsed ju vajavad põhjusega ruumi ja väiksemat kollektiivi enda ümber. Neil päevil polnud mingist laste heaolust haisugi, lärmitase oli kõrgustes, laste emotsioonid laes (mitte ainult positiivsed) ja üldse oli korralik kaos ja hullumaja. Ei, aga laste heaolu, sorri, mida ma ka tean siin rääkida, kõrgematel ülemustel on ju ainult õigus. :)))

Igatahes probleeme jätkus, aga ega nendele viidata ka ei tohtinud. Kui pealtnäha lasteaed toimib, rühmad on lapsi täis, raha tuleb sisse, õpetajad on olemas, siis ega arvakski, et midagi on mäda. Aga oi, kui mäda tegelikult kõik oli ja on. Üks noor õpetaja siis julges seda kaudselt öelda ja mis oli tulemuseks? Lasti lahti. Muidugi selle peale väitis juhtkond, et põhjused olid muus, aga ega ikka tegelikult polnud. Õnneks jagus sel õpetajal julgust ja võttis kohemaid ühendust ministeeriumi, Haridusameti, tööinspektsiooniga ja kellegagi vast veel. Ühesõnaga asja hakati uurima, aga majas läksid asjad kohati veel hullemaks. Õnneks hakkas juulikuust mul puhkus.

Ütleme nii, et kõik eelmainitud probleemid ja n-ö kategooriad (lapsed, vanemad, töökaaslased, lasteaed, juhtkond) ükshaaval ei olekski kõige hullemad, aga need kõik koos on ikka korralikult minus tekitanud teatud sorti viha kõige selle vastu. Ma ei näe end selles lasteaias, nende laste, nende vanemate, selle juhtkonnaga edasi töötamas. Nagu te ka teate, avaldus mul stressi tõttu pärilik südamehaigus nii umbes 40-50 aastat varem, kui peaks, seega eks ma ole nüüd elu lõpuni tänulik kõigile eelmainitutele, et saan igapäevaselt tablette neelata ja äkksurma oodata (ok, loodetavasti viimaseni asi ikka ei jõua, kui korrektselt rohtusid võtan ja üleliia trenni ei tee).  

Jah, ma andsin lahkumisavalduse täna sisse. Sügisest ma seal enam ei jätka. 

Nagu ma juba mainisin, on asjad selles lasteaias korralikult käest ära. Isegi kui mulle väga meeldib see töö, lapsed ja kõik muu, siis minu heaolu loeb lõppude lõpuks kõige rohkem. Need lapsed oma siiruse, armastuse, eripärade, vahvate juttude ja kõige muuga jäävad kindlasti minu südamesse ja soovin neile kõigile kõike head. Mõelda vaid, ma saatsin 2 aasta jooksul lausa 8 last kooli, ma olen jätnud reaalselt jälje nende ellu, nii uskumatu. Kui mõni vanem peaks sattuma seda postitust lugema, siis võite minu poolt oma lastele tervitusi saata, ma igatsen neid kõiki!

Eks see ole natuke kurb, ma vabandan siiralt oma laste ees, aga mul on ikkagi oma elu. Ütleme nii, et ega see lasteaiaõpetaja amet ikka noore inimese amet väga ole. Mitte, et noored ei tohiks õpetajad olla, vastupidi, noori on just väga vaja, aga nii kaua, kui haridussüsteemis (ja lasteaedade sisekliimades) midagi totaalselt ikka ei muutu, pole seda suurt tungi lasteaedadesse ka oodata. Palgast ei hakka rääkimagi, ega see 1100 eurot, mis sa igakuiselt kätte saad, ei kompenseeri seda tööd ja vaeva, mis sa õpetajana teed. Vastutus on natuke suurem töö. Sorri, aga õpetajate käes on päriselt inimelud ning inimelul on oma hind.

Kindlasti, või noh, ma tean, et eksisteerib ka väga toredaid lasteaedasid, kus õpetajaid hoitakse ja austatakse ning sisekliima ongi suurepärane. Kõik algab ju ikkagi ülemustest, sest nemad on kogu lasteaia nägu. Kui nemad oskavad hoida oma töötajaid (õpetajaid, assistente, õpetaja abisid jt) motiveerituna, suudavad nemad omakorda olla suurepärased ja oma tööd armastavad õpetajad oma lastele. Motiveeriv juhtkond = rõõmsad õpetajad = rõõmsad lapsed = rahulolevad lapsevanemad. Nii lihtne see ongi.

Aga muutused peaks toimuma ka kõrgemal. Kui sisse viidi muutus, et lasteaedades ei tööta kasvatajad, vaid õpetajad, siis ma ei saa aru, miks need õpetajad peavad endiselt tegelema lapsehoidmistööga? Pole vahet, kas lasteaias on pikkade päevade või lühikeste päevade süsteem - kui lasteaed on avatud 7-19, siis füüsiliselt peavad õpetajad kogu selle aja igapäevaselt katma (õnnelikud õpetajad, kelle lasteaias on valverühmad). Need pikad päevad on ka lastele üleliia, olen sellest ka varem kirjutanud. Muutused peavad algama kaugemalt. Riik peaks võimaldama töötavatele vanematele mingisuguse eelise või rahalise toetuse, et laps saaks igapäevaselt ka oma vanematega aega veeta. See ei ole okei, kui lapsed elavad iga päev 11-12 tundi lasteaias. Õpetajad pole nende laste vanemad. Ja kui riik suudaks organiseerida vanematele lastega olemiseks aega, saaks ette võtta ka lasteaiad. Lasteaiad ei peaks olema 12 tundi avatud. Lasteaiad on alusharidust pakkuvad õppeasutused eksole, seega oleks normaalne, kui lapsed käiksidki seal õppimas, nt päevas max 6-8 tundi. Lasteaed võiks muidugi lahti olla ka kauem, et vanem saaks ise otsustada, et mis päeval ta varem tuleb, millal mitte. Aga see 7-18 päev lapsele pole kaugeltki okei minu silmis. Lapsed tahavad ka kodus olla oma vanematega. Rõõmsad lapsed = rõõmsad vanemad = rõõmsad õpetajad = rõõmus juhtkond. Kõik võidaksid.

KOOSTÖÖ, SÕBRAD, MA KORDAN, KOOSTÖÖ!

See, et ma lahkumisavalduse andsin, ei tähenda, et oleksin lasteaiad ja lapsed ma elust kustutanud. Mitte miski ei välista midagi, mina olen avatud kõigele uuele ja nõnda ma hetkel vaikselt suve nautides  vaatangi, mis edasi saama hakkab. Elame, näeme, kuhu see tee mind viib ja kindlasti hoian ka teid kursis.

Ootan Teid väga kaasa rääkima/mõtlema, postituse all saab ka anonüümselt sõna võtta.