Nii, nüüd tekkis kindlasti küsimus, et miks haiglasse? Asi lihtne, olen see nädal käinud mööda arste.. ja käin edasi ka. Eelmises postituses põgusalt mainisin oma tervisehädasid ja noh selgus, et päris korras asi polegi. Aga nüüd kõigest järgemööda.
Mul on süda umbes pool aastat veidralt valutanud. Vahel lööb reaalselt järsku valu sisse, teine kord valutab stabiilselt mitu tundi kuni päev. Sagedust ei oska öelda, mõnikord pole kuu aega midagi ja siis jälle on üle päeva. Teine kahtlane asi on vasaku käe raskeks muutumine. Ma ei oska seda teile isegi seletada, käsi nagu sureb ära, aga ei sure ka, lihtsalt muutub ebamugavaks. Selles olekus on väga raske magama jääda ja tihtipeale just õhtuti see väljendubki. Arvasin kogu aeg, et eks see kõik stressist ole, sest ega seal lasteaias just rahulik ja kerge ole.
Ütleme nii, et ma ise polekski väga välja teinud, kui Martin (mu mees) poleks sundinud mind arstile minema. Eks ma ju vingusin talle oma valusid ka kogu aeg ja ega see päriselt väga okei nähtus noorel inimesel pole jah. Süda ju päris oluline organ. :D Ma keeldusin perearstile helistamast. Siis tahtis Martin mind saata Confidosse, ikkagi erakliinik ja n-ö luks värk, lubas maksta kõik visiidid ja asjad ise kinni, aga peaasi, et ma kuskile läheks. Aga ma polnud ikka nõus. Kurtsin üks päev siis oma arstist sõbrannale, kes sarnaselt Martinile käskis otsemaid end arstile näidata. Tema soovitas perearstile siiski teatada, sest mõttetu oleks maksta sadu eurosid, kui saab ka tasuta tervisekontrolli. Nii ma siis julguse kokku võtsin ja lõpuks helistasin. Konkreetselt helistamine oli hirmsam kui vere andmine. :D
Igatahes leppisin perearstiga kokku, et esmaspäeval ja teisipäeval lähen analüüse jm andma. Kuna esmaspäevaks leppisime kokku kella kolmeks aja, siis oli ülejäänud päev vaba. Tasub mainida vist, et mu perearst on ikka veel Tapal, pole näinud otsest vajadust seda ümber muuta. Tapal saab vähemalt alati suht ruttu liinile. Igatahes läksin siis esmaspäeval juba varakult Tapale, et arstist sõbranna Katjaga ratsutama minna. Käisime hobustega maastikul jalutamas ja pärast tegime platsil kergema trenni (traav-galopp), millest ma täna konkreetselt invaliid olen, sest kõik lihased valutavad.
Kell kolm käisin siis lõpuks ka EKG-d tegemas. Lisaks arst kuulas südant ja mõõtis vererõhku. Arst ütles ainuüksi südame kuulamise peale juba, et pean võimalikult kiiresti kardioloogi juurde minema ja ehhokardiograafiat tegema. Seega tegi mulle kohe saatekirja. Eriti hirmsaks muutis asja see, et ka mu emal on tegelikult südamega probleemid ja tegemist võib olla päriliku haigusega. Oleks võinud selle peale varem ju tulla, aga noh, stressi süüdistada oli lihtsam.
Teisipäeva hommikul käisin taas arstil, seekord vereproove andmas. Kohe, kui analüüside tulemusi Digiloos nägin, saatsin need Katjale, kes siis mulle tavainimese keelde kõik tõlkis. Vähemalt sain kinnitust, et vereproovides otseselt midagi halba ei ole, v.a see, et ma peaks v-o rohkem vett jooma, vähem rasvaseid toite sööma ja foolhapet tarbima. Täna helistas arst ka ja kinnistas Katja öeldut. Foolhappega oli siis selline lugu, et norm olevat 10-40, minu tulemus oli 5,98. Ja vot see on 99% tingitud minu toredast "stressivabast" tööst. Foolhappe vähesus ongi seni väljendunud väsimuses, mälu- ja uneprobleemides, keskenumisvõimes jne, ühesõnaga kõiges, mis mind vaevas. Lisaks olevat tegemist väga olulise vitamiiniga, mida noortel naistel peab olema korralikult, eriti rasestudes ja raseduse ajal, et loode saaks korralikult arendeda. Mul pole laste saamine küll veel plaanis, aga ütleme nii, et väga tore, et nüüd kursis olen. Pean nüüd paar kuud foolhapet tableti kujul manustama ja natuke toitumist muutma, rohkem rohelisi juurvilju ja salateid menüüsse. Igatahes loodame, et see suur väsimus kaob ka nüüd ära, kool ju saab ka kohe-kohe läbi, nii et küll kõik ilusamaks läheb.
Samas ega hirm täielikult möödas pole, sest südamega pole lood endiselt korras. Hakkasin siis otsima endale kardioloogi aega Digiloost, esmalt vaatsin Katja soovitusel ITKH, kuid sinna oli esimene aeg alles augustis. Seejärel vaatasin LTKH, kuhu oli 1 aeg selleks neljapäevaks ja seejärel paar aega mais, ülejäänud juuniks-juuliks. Ilmselgelt kasutasin võimalust ja võtsin selle esimese aja. Ilmselt keegi oli vahetult oma visiidi tühistanud. Igatahes jumal tänatud, et nii ruttu aja sain, ma muidu muretseksin end hulluks. Seega homme lähen siis ehhot tegema ja eks me näe, mis minuga veel tehakse. Vanasti ma kartsin arstil käimist, praegu aga tunnen, kui kallis elu mulle on, mistõttu käin kus vaja, annan verd palju vaja, lasen teha kõiki protseduure jne, peaasi, et minuga kõik korda saaks. Ma ei taha ausalt veel surra.
Vot nii (mitte)morbiidsel toonil tänase postituse lõpetangi ja eks ma räägin peagi oma arstil käimisest ka. Loodame, et asi nii hull pole, et mind haiglasse peaks jätma, sest mul reaalselt kohe magistritöö tähtaeg kukub.
Kommentaarid
Postita kommentaar