Nimelt eile õhtul plahvatas Facebookis suur draama Tapa Gümnaasiumi teemadel. Direktor võttis mõned päevad tagasi sõna ühes postituses (postitus 16. veebruaril), kus rõhus laste motivatsioonile ja laste kasvatamisele. Samas sõnavõtus tõi ta välja kaks tüdrukut (anonüümselt muidugi), kes olid otsustanud kooli vahetada liiga mahukate kodutööde tõttu. Üks nendest tüdrukutest (vist) jagas oma vaatenurka sellest loost avalikult, postitus leitav siit (postitus 19. veebruaril). Kuna kõik need arvamused on avalikult jagatud, siis ei tohiks nende jagamine mulle probleeme tuua.
Igatahes, kui viitsite, lugege enne siin edasi lugemist läbi need postitused, saate selgema pildi silme ette. Minu meelest on teiste inimeste avalikku draamat alati põnev jälgida. :D
Esiteks, mul puudub kindel seisukoht, kuna ma suudan leida mõlemas osapooles nii head kui halba. Lühidalt öeldes on praegu vastasseis koolist hea kogemuse ja halva kogemuse saanute vahel. Ma alustasin küll oma siinset postitust sellega, et olen soovinud enda kooliaega unustada, aga ega sellel tegelikult väga suurt viga olnudki. Käisin ju suurema osa ajast käsipallis, mis mind juhtkonna silmis heas nimekirjas hoidis. Mis käsipall? - tekib küsimus eks, well, ma jõuan selleni kohe, aga enne veel kiire analüüs direktori postitusele.
See kurikuulus sõnavõtt.. Kui ma seda esimest korda lugesin, olin esmapilgul üldiselt jutuga nõus. Tõesti tänapäeva noortel on probleem õppimise ja motivatsiooni leidmisega. Jah, selle taga on kindlasti ka praegune pandeemia. Aga, minu arvates on kõige selle taga veel üks vääääga suur probleem - nutimaailm. Saan siinkohal rääkida oma lasteaiaõpetaja kogemuse pealt, et see on tavaline, et juba 4-aastased istuvad öösiti Ipadides, 5-aastased teevad tiktoke ja 6-aastsed on üldse vanad it-spetsialistid juba. Ega see normaalne ole, aga aeg ja elu on selline. Ega paljud vanemad ei vaevu süvenema, millega lapsed nutiseadmetes tegelevad. Tegelikult peaks olema nende kohus jälgida sisu, mida laps tarbib. Ma kardan, et see nutisõltuvus on juba võrdväärne narkootikumidega ausalt. Noored on harjunud saama kiiret ja vahetut sisu. Koolis aga üritatakse peale suruda mahukaid ja aeganõudvaid koolitöid. Ilmselgelt lastel puudub motivatsioon ja tahe sellega tegeleda. Ma ei kavatse siinkohal hakata lahendusi pakkuma (vähemalt mitte täna), vaid lihtsalt kirjeldasin hetkeolukorda.
Ütleme nii, et selle motivatsiooni teemaga olen ma 100% nõus ja õpilase töö on õppida. Lasteaialapse töö on käia lasteaias (rääkisin sellest ka siin postituses, aga teise nurga alt), koolilapse töö koolis käia ja täiskasvanu käib päriselt tööl. Elu on selline. Noh ja kindlasti saab tööta ka elust läbi, aga ega siis endale luksust just lubada ei saa. Räägime siin võrdsusest, aga kuidas on see võrdne, et üks inimene leiab vabandusi tööl mittekäimiseks ja talle makstakse toimetulekutoetust jms, aga tööinimesed rabavad end ribadeks, et elada, süüa, elamise eest maksta. Kui eksisteeriks n-ö võrdsus, siis saaksid kõik igakuiselt riigilt toimetulekutoetust. :D Jummel, ma kaldun nii räigelt teemast kõrvale. Ühesõnaga ma nõustusin direktori väljaütlemisega. Kindlustatud tuleviku tagab hea haridus, aga see, milline kool kellelegi selle hea hariduse annab, pole nüüd küll kellegi teise kui iseenda otsustada. Seega direktori arvamus, et ainult tema koolist saab selle "hea hariduse", ajas mind kettasse.
Kettasse ajas ka postituse lõpp, kus ta tõi laste kasvatamise juures mängu naiste ja meeste tööd. Tsiteerin siinkohal Kaja Kallast: "NO HALLO". Hallo tõesti, aasta on 2022 ja lugupeetud direktorihärra, te toote teemaks mehed ja naised? :D
Nii, aga nüüd siis see teema, et miks õpilased ja nende vanemad otsustavad kooli vahetada ja see käsipalli teema. Nimelt, direktor Koppelmann on Tapal käsipallitreenerina lausa legend. Ütleme nii, et kui sa oled Tapalt pärit, siis sa oled 99-protsendilise tõenäosusega vähemalt korra käinud käsipalli trennis. Minu vanaema ja isa juba käisid. Käisin ka mina ja mu vend. Ma käisin aastaid, aga kuskil 8. klassi paiku otsustasin lahkuda. Ma käisin seal trennis reaalselt surve tõttu - mu vanematele meeldis, et tegelen spordiga, samuti hoidis see mind alati heas nimekirjas koolis, võimalus paremaid tulemusi saavutada jne ja noh mõned sõbrad vist käisid ka seal. Aga reeglina nägi trenn minu silmis välja järgmine: ma olin ääremängija, pigem kartsin palli, jooksin platsil muudkui edasi ja tagasi ning jälgisin seinal kella, millal küll see aeg täis saab. Polnud just eriti motiveeriv eks? Igatahes läksin ma trennist minema, läksin hoopis kergejõustikusse, kus saavutasin isiklikke rekordeid ja auhinnalisi kohti võistlustel. Ühesõnaga tegin tegelikult midagi palju paremat. Ajal, mil ma olin teavitanud treenerit, et mina enam käsipalli ei tule, käis ta mind tükk aega reaalselt koolimaja peal taga ajamas. Küll ta käis mind klassist välja kutsumas jne, et mind ikka ümber veenda. Kuna ma tagasi ei läinud, siis kannatas ajutiselt ka minu kehalise kasvatuse hinne (ma polnud iialgi kekas neljas saanud:D). Õnneks kergejõustiku treener oli endine käsipallitreener (treenis mu isa omal ajal), siis päris mahakandmisele ma kooli juhtkonna silmis ei läinud. Niimoodi ma siis gümnaasiumi lõpuni välja vedasingi. Koolile kui mingile elu parimale ajale ma kindlasti tagasi ei vaata, aga noh põhja sain alla ja see oligi peamine. Õpetajaid oli häid ja halbu, aga eks see ole igal pool nii.
Kusjuures rahvatants hoidis ka õpilasi heas nimekirjas, kuna üks pikaaegne rahvatantsutreener oli direktori ema. Ta oli ka matemaatikaõpetaja ja oii, talle meeldis ikka päriselt siduda iga õpilast tema vanemate ja sugulastega. Kui juhtus, et su ema oli matemaatikas nõrk olnud 30 aastat tagasi, siis ega sinul ei saanud ka paremateks hinneteks lootust olla. Aga teate, see oli osa sellest koolist, sellega harjus kiiresti ära, haha. (jumala eest ärge lugege siit välja, et ma seda heaks kiidaks)
Kõigil kindlasti nii hästi ei läinud see koolitee Tapal kui minul. Üheks näiteks võiksin tuua ka oma venna, kes polnud käsipallur ega rahvatantsija ning kelle gümnaasiumi mineku soovile direktor julmalt kriipsu peale tõmbas. Okei, vastuväiteks võiks tuua hinded ja blabla, aga ega ta nüüd mingi kaheline ka polnud. Pigem selline keskmine koolipoiss, ma olin ise samasugune. :D Ega kõik ei saagi alati viielised olla. Õppides praegu magistris kasvatusteaduseid, siis järjepidevalt räägime sellest, kuidas ühe õpilase jaoks paneb silmad särama bioloogia tund, teise jaoks aga hoopis ujumistrenn. Kooli ülesanne on motiveerida õpilast, ka siis, kui ta pole kõige "targem". Ühesõnaga mu vennale näidati ust. Tänaseks on ta juba kõrgharidust omandamas, nii et noh, sai ka teistpidi selle "hea põhja" kätte.
Samas aga on väga palju neid juhtumeid, kus õpilane või tema vanem on otsustanud ise paberid välja võtta ja õppeasutust vahetada. Teades nüüd lasteaiaõpetajana millised huvitavaid lapsevanemaid eksisteerib, ei imesta ma milleski. Mul endal läks paar väga head sõbrannat põhikooli ajal Tapa koolist teistesse koolidesse. Tollal räägiti küll, et jaa nad ei saanud Tapa koolis hakkama jne, et hinded ja õpetajad ja kõik pahapaha. Probs selles oli ka osake tõde, ilmselgelt, kui inimesel on mõningad õpiraskused, siis suures klassikollektiivis pole parim õppida. Maakoolides, kus heal juhul 10 õpilast klassis, on aga tulemusedki märgatavalt paremad. Ega ka tänapäeval ilmaasjata HEV lapsi eraldi klassidesse paigutata. Aga samas, ma üldse ei imesta, kui nende "halbade hinnete" taga oli hoopis õpetaja vastumeelsus mõne õpilase suhtes. Nägude järgi hindamine oli ikka alati teemas. Mul on ilmselt selline keskpärane nägu, korralik perekond seljataga, mis mulle üldiselt head hinded tagasid. Samas, kui ma ikka midagi väga halvasti tegin, ega mind kahtedest ka priiks jäetud. Samas mäletan mitut klassikaaslast, kes võisid ka täieliku põrumise eest saada väljavenitatult maksimum nelja miinuse, sest noh, kui su ema on õpetaja sõbrants, siis saab. Ma ausalt ei tea, kas ka täna selline loogika töötab, palju nendel õpetajatel neid sõbrannasid ikka on. Kardan, et ega seal midagi ei muutu.
Igatahes, minu Facebooki ajajoon on täna täis kõikide tapakate arvamuslugusid, et kes millise kogemuse osaks said. Suurem osa kooli ja direktori poolehoidjaid, üllatus-üllatus, on käsipallurid. Ülejäänud aga oskavad rääkida ebavõrdsusest ja juhtkonna kriitikast õpilase vastu. Oleme ausad, eks selliseid draamasid tuleb mõnikord teisteski koolides ette. Kõigil on sõnaõigus ja igaüks võibki rääkida oma vaatenurgast. Kui direktor arvab, et tema kool on ainus õige kool, siis las ta arvab. Btw, aastate jooskul on ka õpetajad üritanud direktori vastu seista (loe siit), aga ilmselt on neid kuidagi n-ö vaikima pandud. Igatahes, ammu oleks aeg juba juhti vahetada, ega aastakümneid üks ja sama mees ei pruugigi uue aja kommetega kaasas käia. Vaja on uuendusi. Uuendusi ka juhtimises. Also ma tean, mida ma räägin, ma puutusin ministeeriumis ajutise töötajana kokku vääääga palju koolijuhtidega. Can´t wait, kui ma üks päev olen kuskilt endale juhtimiskompetentse hankinud ja saan kandideerida ise mõne haridusasutuse juhiks.
Kommentaarid
Postita kommentaar