Armastuse kunst

Kuna olen veerandkohaga kunstiajaloolane (pigem küll vaid hakatis) ja täiskohaga endiselt klassik, siis on igati ainuõige erialadest lähtuvalt kirjutada armastusest (jah, armastan kooli). Tegelikult plaanin keskenduda eeskätt oma peaerialale ja vaatluse alla võtta Platoni “Pidusöögi”, mis käsitlebki armastust.

Nimelt olen lugenud “Pidusööki” nüüdseks juba ehk 4-5 korda. Esimene kord oli enne ülikooli, ülejäänud õppimise jooksul. Iga korraga olen aina sügavamalt teksti mõtestanud. Seekordne lugemine leidis aset põhjusel, et loeme ühe aine raames “Pidusöögi” originaalteksti vanakreeka keeles. Lugesin aine alguses kiiruga raamatu läbi, et tõlkides enam-vähem orienteeruda ja mitte väga metsa panna, ning nüüd seoses kodutööga taaskord. Igaks juhuks mainin, kes ei tea, et tegu on pisikese 100-leheküljelise raamatuga kõigest. Kodutöö eesmärk oligi välja tuua iga pidusöögil osaleja mõtted armastusest ning sellest ajendatult kirjutan ka seda postitust nüüd.

Alustame algusest, aga mitte nii algusest, et Platoni eluloost rääkima hakkaksin. Pidusöök ehk sümpoosion (kreeka keeles “συμπόσιον” “koosjoomine) leidis aset aastal 416 eKr. Koosjoomingu võõrustajaks oli Agathon, kelle juurde siis saabusid teised mehed, et juua. Kuna kõik peale Sokratese olid eelneval õhtul joogiga liialdanud, polnud neil jaksu uuesti pihta sellega hakata, seega käidi välja hoopis idee pidada armastusejumal Erosele ülistuskõnesid. Põhjuseks, et teiste jumalate auks oli ülistuskõnesid küll ja küll peetud, kuid armastusejumalale mitte. (Btw, 1) “ἔρος” kreeka keeles tähendab “armastust” ja 2) ehk teate paremini Erose roomapäraseid nimetusi Amor või Cupido.) Nõnda asuti kõnesid pidama. Toon järgnevalt välja mõned meeste mõtetest.

Phaidros

- Armastus on armastus, aga kiindumus peab olema suurem, midagi enamat kui jumalikkus.

Pausanias

- Armastus noorte vastu (tänapäevaga ei saa võrrelda, kuna tollal peeti täiskasvanuks alles 30-aastaseid, n-ö kodanikuks saadi küll u 18-aastaselt, aga vanus ei andnud mingeid õigusi) – kui armastus tekkis noorema isikuga, oli tõenäoline, et see jäi püsima igaveseks.

- Armastada tuleb avalikult, mitte salaja.

- Vannete andmine, anumine ja üldse “enda alandamine” on armastuses igati normaalne, kuna see näitab pühendumust. Sellised teod on imetlusväärsed ning kui see, kelle jaoks neid tehakse, seda ei hinda, mõistetakse pigem tema hukka. Julge armastaja on alati auväärt.

- Häbiväärsed on need, kes armastavad keha rohkem hingest. Need suhted ei jää ka püsima.

- Soovituslik on n-ö mängida armastatuga, et näha, millise isikuga on tegu.

Eryximachos

- Seostab armastust muusikaga, kuna selles peab olema kokkusobivus, mis saab eksisteerida juhul, kui puuduvad erinevused.

- Armastada saab siis, kui tunded on vastastikulised ja olemas on üksmeel (kooskõla).

Aristophanes

- Erose auks peaks olema templid, kus inimesed saaksid ohverdamas käia, kuna tegu on ikkagi jumalaga, kes saab aidata (armu)muredes, millest inimjõud üle ei käi.

- Rääkis kolmest soost (mees- ja naissugu ning andogüün). Tegu on minu arvates lausa imelise vaatenurgaga armastusele, mida soovitan teil ise lugeda, ma ei suudaks seda edasi anda. Andogüün oli kesksugu (koosnes mehest ja naisest) ning selle erdaldumises peitub tõde, miks inimesed ihkavad endale teist poolt, miks koos ollakse tugevamad, kuidas armastuses peitub täiuslikkus. Pls lugege ise, siis mõistate.

Agathon (tema kõne iseloomustas Erost ennast)

- Eros on alati noor, vanadus ei sobi talle ning väldib seda.

- Eros käib mööda kõige pehmemat pinda (südames, hinges) ja elab seal, kus alati lõhnab ja on lilleline.

- Erose puudutus paneb inimesed särama.

Sokrates

- Inimesed ihkavad seda, mida pole. Samas ka seda, mis on, aga ise ei märka.

- Inimene ihkab armastuses enim seda, mis pole koheselt kättesaadav.

- Armastus saab olla ka loomingu (kunstide), raha, tarkuse jms vastu.

- Inimese keha ja hing muutuvad kogu elu, kuid inimene ise jääb samaks.

Viimasena pidas kõne pidusöögile purjakil hilinenud Alkibiades, kes oma armuvalust pidas kõne hoopis Sokratesest. Siinkohal aga lõpetan oma ümberjutustused. Käisin muideks sügisel etendust “Pidusöögist” ka vaatamas Endla teatris. Etendus sündis Platoni ja Xenophoni teoste põhjal ehk on vägagi sarnane raamatule. Peamine erinevus oli tegelaste nimede osas, võimalik, et see osa võeti Xenophoni versioonist, aga ma ei anna pead, pole seda lugenud. Eriti fun nüüd lugedes oli see, et kui muidu tulid silme ette ikka sellised klassikalised vanakreeka filosoofid ja vanad kortsus mehed, siis peale etendust asendusid need Märt Avandi, Sander Rebase, Sepo Seemani ja teistega. 

Igatahes, mina rääkisin väga pealiskaudselt ja ilmselt halvasti pidusöögil toimunust, seega soovitan teil antud teos ise ette võtta. Kui raamatukogust praegu seda kätte ei saa, võib mulle kirjutada, saan jagada vajadusel ka e-varianti (mille sain õppejõult, lols). Tegu on sügavamõttelise teosega, mis avab minu silmi iga kord aina enam. Can´t wait, kui originaaltekstiga edasi jõuame ja pärispärispäris tõe veel kätte saan Platoni jutust.