Suvi ja festivalid käivad käsikäes, kellel vähem, kellel rohkem. Instikurmu, Positivus jt suurüritused jäid mul külastamata, ent nende asemel käisin Retrobestil ja sain oma toosi sealt kätte. Olles ise suur retromuusika kuulaja, siis ilmselgelt oli otsus minna ainuõige. Pole küll harilik, et üks 21-aastane kuulab Nublu asemel Abbat või Modern Talking´ut, aga naljakal kombel nii on. Olen suur fänn. Seda kinnitab iga mu tuttav ilmselt, sest eks muusikaeelistuste tõttu ole korduvalt jagelemiseni asi läinud.
Festivaliks ettevalmistused kõigepealt. Muusikaga oli vaja end veidi rohkem kurssi viia, seega kuulasin kõikide esinejate laule, et sõnad jääksid meelde. Järgmine etapp: riided. Teksapüksid ja -seelik olid mul endal kapis olemas, tavalise valge T-särgi leidsin samuti, aga pealisriideid polnud. Teksatagi oleksin saanud tegelikult sõbrannalt laenata, aga mu ema leidis oma vanast riidekapist mulle hoopiski enda noorusajast FinnFlare kiledressika, mis oli kui rusikas silmaauku. Transpordi organiseerimine polnud raske, kuna oman ise 1993. aastakäigu Volkswagenit, siis lisaks sellele, et mul alati neljarattaline võtta, ei pidanud ka auto vanuse tõttu maksma parkimise eest. Muretseda jäi veel vaid telk, madrats, voodipesu, tekid ja padjad.
Liigume nüüd minu sellesuvise lemmikfestivali juurde, mis leidis aset 28.-29. juunil. Esimesele päevale andis avapaugu Love Criminals, keda ma kuulama ei jõudnud ega ka plaaninud, sest polnud sellest huvitatud . Järgmine esineja oli Belinda Carlisle, keda väga ootasin. Tema lauludest kõige populaarsemad olid "Heaven is a place on earth" ning "La Luna". Belinda ise nägi ka väga hea välja, olles 61-aastane. Peale teda oli lava Afric Simone päralt. Afric Simone on samuti 60ndates (täpsemalt 63-aastane), kuid vanusest hoolimata hüples ja tantsis laval nagu oma 1975. aasta muusikavideos. Päris 100% nii ta küll ei tantsinud, aga ta andis endast parima. Tema tuntuim lugu oli "Hafanana". Seejärel astus lavale Eesti artist Anne Veski, kelle juures ilmselt pikemalt peatuma ei pea, sest tema lauludega peaks keskmine eestlane niisamagi kursis olema. Õhtut jätkas pealaval artist Thomas Anders (päris nimi Bernd Weidung), kes on rohkem tuntud Modern Talking´u esilauljana. Jah, tegu on selle sama ilusate lokkidega ja natuke Prince´i meenutava kutiga, kes figureeris nendes kurikuulsates 80ndate Modern Talking´u videotes. Kõige enam ootasin tema esituses laule "You´re My Heart, You´re My Soul" ja "Cheri Cheri Lady", mis ka kõlasid tol õhtul tema esituses. Esimese õhtu viimaseks esinejaks oli Kate Ryan, kes oli ka tolle õhtu kõige noorem retrostraar (hetkel 39-aastane). Tema enda lauludega ma väga kursis polnud, see-eest aga tema kaverdatud lugu "Voyage Voyage" teadsin ja ootasin väga. Ei pidanud ka pettuma.
Teine õhtu ei olnud minu arvates isegi mitte võrdväärne esimesele. Kella neljast sai kontsert alguse eestimaise ansambliga Laine, kellele järgnesid Olav Ehala laulud tuntud Eesti filmidest ja siis vallutas lava karikakraid armastav suvekuninganna Marju Länik. Edasi läks õhtu Arabesque ja Smokie´ saatel, kelle lood olid küll kaasahaaravad, aga mitte nii suure vau-efektiga nagu eelmisel õhtul kuuldu. Smokie kõige kuulsamat lugu "Living Next Door to Alice" ootasin kõige enam, kuid naljakal kombel kuulsin seda hoopis telklaagris olles. Vähemalt kuulsin! Viimane esineja oli 2 Quick Start, mõnus Eesti muusika, kõigile tuttav ja armastatud Pearu Paulus eesotsas. Andis õhtule mõnusa lõpu. Tegelikult jätkus kontsert veel Rauno Märksi DJ-setiga (+Tom Tigu live trummid, Cool D), kuid seda enam kuulama jääda ei jaksanud.
Vastus küsimusele, kas läheksin veel, on kindlasti jaatav. Kui ürituse ja esinejate järjekorra organiseerimine oleks minu ülesanne olnud, oleksin täielikult 1. ja 2. päeva kavad omavahel ära vahetanud. Esimesel päeval olid just sellised artistid, keda tahtsin näha, teisel aga sellised, keda n-ö ajaviiteks võis kuulata. Kui artistid jätsid oma esitluses enamjaolt alati kõige populaarsemad lood viimaseks, siis sama loogika järgi võiks ka teised aspektid ülesehitatud olla.
Kõik, mida kirjutasin, oli minu isiklik arvamus ja ei pretendeeri sellega kuskile, kindlasti ajastukohasemad inimesed (loe: vanemad kui mina xd) oskasid kõiki artiste paremini hinnata ja neid seeläbi ka rohkem nautida.
Kujutan ette, kui 30 aasta pärast on samasuguse ürituse esinejateks praegused noored lauljad ning mina seal lava ees sõbrannadega kõvasti ja valesti kaasa lauldes tantsime, olles ise 50-aastased ning kandes ajastukohaseid riideid. Mitte, et ma ootaks vanaks saamist, aga leian lihtsalt, et sellised üritused annavad ka vanemas eas inimestele motivatsiooni ja jaksu igapäeva rutiinist välja astuda. Seda kõike silmas pidades, vaatasin Retrobestil kõiki vanemaid inimesi suure imetlusega. Te rokite, kes julgete võtta viimast oma nooruspõlve muusikakontserdist!
Liigume nüüd minu sellesuvise lemmikfestivali juurde, mis leidis aset 28.-29. juunil. Esimesele päevale andis avapaugu Love Criminals, keda ma kuulama ei jõudnud ega ka plaaninud, sest polnud sellest huvitatud . Järgmine esineja oli Belinda Carlisle, keda väga ootasin. Tema lauludest kõige populaarsemad olid "Heaven is a place on earth" ning "La Luna". Belinda ise nägi ka väga hea välja, olles 61-aastane. Peale teda oli lava Afric Simone päralt. Afric Simone on samuti 60ndates (täpsemalt 63-aastane), kuid vanusest hoolimata hüples ja tantsis laval nagu oma 1975. aasta muusikavideos. Päris 100% nii ta küll ei tantsinud, aga ta andis endast parima. Tema tuntuim lugu oli "Hafanana". Seejärel astus lavale Eesti artist Anne Veski, kelle juures ilmselt pikemalt peatuma ei pea, sest tema lauludega peaks keskmine eestlane niisamagi kursis olema. Õhtut jätkas pealaval artist Thomas Anders (päris nimi Bernd Weidung), kes on rohkem tuntud Modern Talking´u esilauljana. Jah, tegu on selle sama ilusate lokkidega ja natuke Prince´i meenutava kutiga, kes figureeris nendes kurikuulsates 80ndate Modern Talking´u videotes. Kõige enam ootasin tema esituses laule "You´re My Heart, You´re My Soul" ja "Cheri Cheri Lady", mis ka kõlasid tol õhtul tema esituses. Esimese õhtu viimaseks esinejaks oli Kate Ryan, kes oli ka tolle õhtu kõige noorem retrostraar (hetkel 39-aastane). Tema enda lauludega ma väga kursis polnud, see-eest aga tema kaverdatud lugu "Voyage Voyage" teadsin ja ootasin väga. Ei pidanud ka pettuma.
Teine õhtu ei olnud minu arvates isegi mitte võrdväärne esimesele. Kella neljast sai kontsert alguse eestimaise ansambliga Laine, kellele järgnesid Olav Ehala laulud tuntud Eesti filmidest ja siis vallutas lava karikakraid armastav suvekuninganna Marju Länik. Edasi läks õhtu Arabesque ja Smokie´ saatel, kelle lood olid küll kaasahaaravad, aga mitte nii suure vau-efektiga nagu eelmisel õhtul kuuldu. Smokie kõige kuulsamat lugu "Living Next Door to Alice" ootasin kõige enam, kuid naljakal kombel kuulsin seda hoopis telklaagris olles. Vähemalt kuulsin! Viimane esineja oli 2 Quick Start, mõnus Eesti muusika, kõigile tuttav ja armastatud Pearu Paulus eesotsas. Andis õhtule mõnusa lõpu. Tegelikult jätkus kontsert veel Rauno Märksi DJ-setiga (+Tom Tigu live trummid, Cool D), kuid seda enam kuulama jääda ei jaksanud.
Vastus küsimusele, kas läheksin veel, on kindlasti jaatav. Kui ürituse ja esinejate järjekorra organiseerimine oleks minu ülesanne olnud, oleksin täielikult 1. ja 2. päeva kavad omavahel ära vahetanud. Esimesel päeval olid just sellised artistid, keda tahtsin näha, teisel aga sellised, keda n-ö ajaviiteks võis kuulata. Kui artistid jätsid oma esitluses enamjaolt alati kõige populaarsemad lood viimaseks, siis sama loogika järgi võiks ka teised aspektid ülesehitatud olla.
Kõik, mida kirjutasin, oli minu isiklik arvamus ja ei pretendeeri sellega kuskile, kindlasti ajastukohasemad inimesed (loe: vanemad kui mina xd) oskasid kõiki artiste paremini hinnata ja neid seeläbi ka rohkem nautida.
Kujutan ette, kui 30 aasta pärast on samasuguse ürituse esinejateks praegused noored lauljad ning mina seal lava ees sõbrannadega kõvasti ja valesti kaasa lauldes tantsime, olles ise 50-aastased ning kandes ajastukohaseid riideid. Mitte, et ma ootaks vanaks saamist, aga leian lihtsalt, et sellised üritused annavad ka vanemas eas inimestele motivatsiooni ja jaksu igapäeva rutiinist välja astuda. Seda kõike silmas pidades, vaatasin Retrobestil kõiki vanemaid inimesi suure imetlusega. Te rokite, kes julgete võtta viimast oma nooruspõlve muusikakontserdist!
(pildid tehtud kaameraga Smena M8, mille sain vanaisalt)
Kommentaarid
Postita kommentaar