Otse põhisisu juurde

Esimene kuu ülikoolis

Esimene kuu ülikoolis, mis oli seiklusrohke ning põnev, saab kohe läbi ning on aeg vastu minna uuele. Te ei kujuta ette ka, kui lahe on tudengielu... ja kui raske vahel. Raskeks muudab selle õppimine, aga see ongi üldse põhjus, miks ülikoolis olen ju. :D

Minu jaoks muutis ülikooli alguse eriti ägedaks võimalus võtta üle @unitartu Instagram nädalaks. Sain teha seda, mis mulle kohutavalt meeldib ehk postitada pilte ja teha story-sid nii palju, kui hing ihkab. Instagram´i ülevõtmine polnud veel kõik. Mulle pakuti võimalust hakata kirjutama ülikooli esmakursuslaste blogis. Mina? Ülikooli blogis? Uskumatu ausalt. Mainisin esimest postitust enda Facebookis jagades ka, et tegu on suvalise tapakaga, ja nii see ka on. Kõigest hoolimata on see megalahe ja paremini annaks minna. Tutvustavat esimest postitust saate lugeda SIIT. Järgmine tuleb juba uue nädala algul avalikuks, nii et olge valmis.

Ma ei tahaks öelda, et olen laisk, sest siia kõike kirjutada ei viitsi, kuna enam-vähem sama tekst tuleb ülikooli blogisse. Teil, lugejatel, oleks samuti mõttetu lugeda 2x põhimõtteliselt sama juttu. Loodan, et te väga pahased ei ole, kui siin vähem kirjutan ja pigem linke jagan.

Tänane postitus on kõigest hoolimata ikkagi tervet kuud kokkuvõttev, sest toimunud on palju. Alustan näiteks tutvumisest Tartuga. Esimene nädal oli päris hirmus, sest kohe üldse ei saanud pihta, kus pool miski on. Päev enne kooli algust tahtsime Jannega Wernerisse minna, aga selle asemel, et google maps´i kasutada, läksime ikka nii, kuidas ise arvasime. Meie orienteerumine on alla igasugust arvestust ja nii me täiesti vales suunas ka jalutasime... sama targalt pärast tagasi ning siis ikkagi kaardi abil õige suuna leidsime.

Tudengipäevadega seoses toimus vahepeal Tartus palju toredaid sündmusi. Üks lahedamaid oli padjakino Ahhaa-s. Film ise ei olnud suurem asi, väga segane lugu. Vaadake ja mõelge ise, filmi pealkiri on "Ettemääratus" (ingliskeelse nimega "Predestination"). Muidu oli kõik väga lahe. Teine minu lemmiksündmus Tudengipäevade raames oli rebasteerimine ja selle järgnev pidu. Meid pandi Raekoja platsil väikese aia sisse ning üksteise peale "surfama". Kes mind Instagram´is jälgivad, ehk nägid sellest ka videot mu story-s. 

Peale huvitavate sündmuste on ka kool vahepeal õppetööga alanud. Kodutöid on palju, terve tänase päeva olen näiteks ainult õppinud. Taset ülikooli ja gümnaasiumi vahel on hullupööra märgata. Endiselt, mulle tegelikult väga meeldib õppida, eriti veel ladina ja kreeka keelt. 

Ma poleks aasta tagasigi veel uskunud, et õpin keeli nii suure rõõmuga. Reaalklassist humanitaarteaduseid õppima, miks ka mitte eks? Igatahes olen väga rahul oma valikuga.

Ma ei taha teada ka, mitu korda kasutasin postituse jooksul sõnu "ülikool" ja "esimene". Kardan, et väääga palju. Samadel teemadel saate lähipäevil lugeda ka ülikooli blogist, nagu eelnevalt mainisin juba. Praegu aga vaadake parem pilte minust ja Tartust. :D :D




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tänapäeva lapsed on hukas?

Ma pole siia sada aastat kirjutama tulnud, aga n agu varem  öeldud, siis kes see heast elust ikka kirjutada ja lugeda viitsiks. Pealegi see kirjutamine on paganama t ü ütu hetkel (tbh tegelikult juba 2 aastat), sest ma istusin 2 aastat tagasi arvutile kogemata (2x) oma ahtriga peale. Ma ei tea kuidas, aga istusin. Peale seda ta t öötab nagu jumal juhatab ja t äpit ähti ei saa mitte mingi imenipiga j ä ädavalt t ö öle. Hetkel copypaste ´in konkreetselt iga t äpit ähte online keyboardist siia. Haige, ma tean. (Okei, postituse kirjutamise ajal mu mees tegi midagi ja mu täpitähed on korras, vähemalt ajutiselt :D) Ja telefonis ma ei viitsiks elusees kirjutada postitust, ma siiski eelmisest sajandist jne. Igatahes, vast sain p õhjendatud, miks ma pole ammu kirjutanud. Okei, p äris ausalt mul pole olnud ka otsest p õhjust, millest siia kirjutama tulla . Mul on reaalselt k õik h ästi, nii era - kui t ö öelus. AGA, mõtlesin, et tahaks siiski vahelduseks otsida teemat, mille üle kurta ja m...

Aitab sellest lasteaiast

Nonii, käes on aeg suurimaks halapostituseks! Kas olete valmis? Parem oleks, et olete. Okei, enne asja kallele asumist lepime palun ühes asjas kokku – tegemist on pelgalt minu arvamuse ja kogemusega. Iga detaili ei tasu võtta 100-protsendilise tõena, kuigi ega ma nüüd juttu välja mōtlema hakka, haha. Lihtsalt vahel leitakse, et minu kirjatükid on vastuolus kellegagi või millegagi, seega ennetan probleeme. Kui keegi tarkpea peaks hakkama arvama/pakkuma/välja uurima, mis lasteaiast või mis konkreetsetest isikutest jutt käib, siis olgu juba ette mainitud, et igasugune järeltegevus on keelatud ja tagajärgedega saab tutvuda lehekülje jaluses. :DD Nüüd asja kallale – ühe väga väsinud ja tühjakspigistatud noore õpetaja kogemus lasteaias.  Suutsin töötada 2 aastat lasteaias tasandusrühma õpetajana. Absoluutselt kõik mu sõbrad, tuttavad, lähedased imestavad, et nii kaua üldse suutsin seal vastu pidada. Nemad vaesekesed (okei mu elukaaslane kõige rohkem) pidid ju kuulma kogu aeg minu halamis...

Kuradi kullerid

 Nagu pealkiri juba ütleb, olen ma täna siin, et kulleritest ja üldse kullerdamisest rääkida. Eelmises postituses sai juba öeldud, et kui pole probleeme, pole ka postitusi. Tõepoolest on olnud tööalaselt rahulik ja ka muidu väga tore aeg. Siiamaani on tegelikult. Ainult, et tellimine kulleritega ajab mul juba nädal aega kopsu üle maksa.  Nimelt kõige suurem kurjajuur on UPS. Näiteks Tommy Hilfigeri lehelt ei saagi muudmoodi pakke tellida, kui läbi UPSi. Mul oli juba varasemast üks halb kogemus selle kullerfirmaga, kui mind ei teavitatud, et kuller tuleb ning ma olin tuimalt tööl. Pakki ma ei saanudki kätte, õnneks sain tookord vähemalt raha hiljem tagasi. Seekord siis tellisin mehele uue rahakoti sealt (hea diil, parem kui poes kohapeal), andsin UPSile uue võimaluse. Tellimuse tegin juba üleeelmisel nädalal ning UPSilt sain nädala alguses sõnumi, et pakk on teel. Nädalavahetusel siis hakkasime mehega mõtlema, et huvitav kuhu pakk nii kauaks jääb, läksin siis tellimuse liikumis...