Mõtlesin, et panen kõik oma mõtted seoses autokooli ja lubade saamisega kirja, sest muidu need reaalselt jäävadki mul peas ringi käima. Olen siiani ekstaasis ning ei suuda väga muust mõelda.
Igatahes, JAH, mul on nüüd juhiload! Aega võttis see tohutult, sest olin laisk.
TEOORIA
Autokooli teooriatunnid algasid 2015. aasta sügisest 11. klassi ajal, mil alustasin ka õppesõitudega (täiesti nullist, sest polnud varem kordagi rooli taga istunud). 2016. aasta kevadeks oli teooria läbi ning võis minna tegema kooliteooriaeksamit. Pean tunnistama, et olin laisk, lausa väga laisk, ja ei viitsinud teste õppida ning tekkis pikk paus vahele. Testide õppimise võtsin tõsiselt ette alles aasta hiljem ehk nüüd sellel kevadel, kui tegin ka kooliteooria ära. Samal ajal, kui usinasti liiklustestidega tegelesin, pidin paralleelselt õppima ka 12. klassi riigieksamiteks... perfektne ajastus, ma tean. Kooliteooria, pimeda- ja libedasõit tehtud, läksin lõpuks ARK-i eksamiaega panema (15. juunil) ning sain selleks 26. juuni. Sooritasin eksami positiivselt 1. korraga, seega sain kohe ka sõidueksami aja paika panna, milleks jäi 15. august. Jätkasin allesjäänud sõidutundidega ning üldsegi uue õpetajaga, kes õpetas mulle ühe tunniga ära kõik vajaliku (parkimise, tagurdamise). Sõitsin ka kodus juhendajaga (isaga) vahepeal, et lihtsalt harjutada. Mainin ära ka selle, et kogu pika õppeprotsessi käigus sain endale isikliku auto (Volkswagen Vento 1994. aasta mudel), mis pole just kõige uhkem, kuid vähemalt liigub ning see ju ongi põhiline minusugusel algajal.
SÕIDUEKSAM
Lõpuks jõudsis kätte kauaoodatud 15. august, millest räägin nüüd ka pikemalt. Kell 9 hakkas eksam, seega Maanteameti juurde läksin 10 minutit varem kohale. Te ei kujuta ette, kuidas kartsin ja hirmust värisesin seal oodates. Lõpuks saabus eksamineerija, kes palus esmalt auto tehnoseisundit kontrollida, millega muidugi probleeme ei tekkinud. Kõik korras, istusime autosse, panin istme ja peeglid paika ning rääkisime eksamineerijaga natuke eesseisvast eksamist. Sõit algas temapoolse lausega: "5 minutit on sul aega platsi peal autoga harjuda ja kui oled valmis, sõidame siit vasakult välja teele ning siis algab eksam." Sellest 5-minutilisest harjutamisest polnud mul õrna aimugi. Tegin platsil 2 ringi ning seejärel olin valmis eksamiga alustama. Edasi ei mäleta eriti midagi, kus sõitsime, ju vist olin nii hirmul kõigest, et mõistus ei pidanud vajalikuks kõike talletada. Mäletan, et esimesed 10-15 minutit sõitsime maanteel asulast väljas ning hiljem linna vahel, kus toimusid ka kõik harjutused. Parkima pidin Magazini ette parklasse tema poolt ette näidatud kohale, millega sain ideaalselt hakkama (parkisin tagurpidi, sest minu arvates on see kergem, kui ettepidi). Teise harjutusena pidin ühel teelõigul seisma jääma ning sooritama 3 pöördega tagasipöörde, millega sain taaskord suurepäraselt hakkama. Viimase harjutusena pidin tagurdama kõrvaltänavasse, ilma asfaltilt maha sõitmata, ning sain ka sellega veatult hakkama. Ülejäänud sõit linna vahel oli minu jaoks raskem, kui harjutused, sest kukkusin kiirustama kõigega, eriti manöövritega. Ise oma sõiduga rahule ei jäänud ning olin valmis, et kukun eksami läbi, sest sõit polnud kõige sujuvam. Eksam hakkas lõppema, sõitsime tagasi platsile, kus alustasime ning seejärel alusatas eksamineerija minu sõidu analüüsimisega. Muidugi kommenteeris ka tema kohe sõidu ebastabiilsust, peale mida olin nii kindel, kui võimalik, et kukun läbi. Kuid siis hakkas hoopiski kiitma, kui hästi parkisin, üldse harjutused läbisin ning ühtegi ohtlikku olukorda ei tekitanud. Viimaks lausus ta: "Eksam on sooritatud!" Ma olin sõnatu, imekombel suutsin veel tänada teda ja oligi kõik. Ta mainis veel, et oli meeldiv sõit ning soovis ohutut liiklemist. Ouuumaaiiigaaad, kui õnnelik ma olin. Peale eksamit ostis isa mulle kohe ka vahtralehed ning mõned tunnid hiljem juba läksingi sõbrannadega esimesele sõidule iseseisvalt. Nii-nii äge on.
Lõpetuseks ütlen, et oleksin võinud juba aasta tagasi lubade tegemise ette võtta, kuid mis seal ikka, nüüdseks on siiski olemas. Võib-olla ongi lahedam, et kõik suured asjad just sel suvel juhtunud on, jääbki terveks eluks meelde. Mu vanemad on ka megauhked, et nende tütar Tartu Ülikoolis õppima hakkab ja lisaks veel nüüd load sai. Suur memmekas ja emme-issi tütreke, nagu olen, tunnen sellest suurt rõõmu, et nad saavad tuttavatele rääkida, kui õnnelikud minu üle on.
SÕIDUEKSAM
Lõpuks jõudsis kätte kauaoodatud 15. august, millest räägin nüüd ka pikemalt. Kell 9 hakkas eksam, seega Maanteameti juurde läksin 10 minutit varem kohale. Te ei kujuta ette, kuidas kartsin ja hirmust värisesin seal oodates. Lõpuks saabus eksamineerija, kes palus esmalt auto tehnoseisundit kontrollida, millega muidugi probleeme ei tekkinud. Kõik korras, istusime autosse, panin istme ja peeglid paika ning rääkisime eksamineerijaga natuke eesseisvast eksamist. Sõit algas temapoolse lausega: "5 minutit on sul aega platsi peal autoga harjuda ja kui oled valmis, sõidame siit vasakult välja teele ning siis algab eksam." Sellest 5-minutilisest harjutamisest polnud mul õrna aimugi. Tegin platsil 2 ringi ning seejärel olin valmis eksamiga alustama. Edasi ei mäleta eriti midagi, kus sõitsime, ju vist olin nii hirmul kõigest, et mõistus ei pidanud vajalikuks kõike talletada. Mäletan, et esimesed 10-15 minutit sõitsime maanteel asulast väljas ning hiljem linna vahel, kus toimusid ka kõik harjutused. Parkima pidin Magazini ette parklasse tema poolt ette näidatud kohale, millega sain ideaalselt hakkama (parkisin tagurpidi, sest minu arvates on see kergem, kui ettepidi). Teise harjutusena pidin ühel teelõigul seisma jääma ning sooritama 3 pöördega tagasipöörde, millega sain taaskord suurepäraselt hakkama. Viimase harjutusena pidin tagurdama kõrvaltänavasse, ilma asfaltilt maha sõitmata, ning sain ka sellega veatult hakkama. Ülejäänud sõit linna vahel oli minu jaoks raskem, kui harjutused, sest kukkusin kiirustama kõigega, eriti manöövritega. Ise oma sõiduga rahule ei jäänud ning olin valmis, et kukun eksami läbi, sest sõit polnud kõige sujuvam. Eksam hakkas lõppema, sõitsime tagasi platsile, kus alustasime ning seejärel alusatas eksamineerija minu sõidu analüüsimisega. Muidugi kommenteeris ka tema kohe sõidu ebastabiilsust, peale mida olin nii kindel, kui võimalik, et kukun läbi. Kuid siis hakkas hoopiski kiitma, kui hästi parkisin, üldse harjutused läbisin ning ühtegi ohtlikku olukorda ei tekitanud. Viimaks lausus ta: "Eksam on sooritatud!" Ma olin sõnatu, imekombel suutsin veel tänada teda ja oligi kõik. Ta mainis veel, et oli meeldiv sõit ning soovis ohutut liiklemist. Ouuumaaiiigaaad, kui õnnelik ma olin. Peale eksamit ostis isa mulle kohe ka vahtralehed ning mõned tunnid hiljem juba läksingi sõbrannadega esimesele sõidule iseseisvalt. Nii-nii äge on.
Lõpetuseks ütlen, et oleksin võinud juba aasta tagasi lubade tegemise ette võtta, kuid mis seal ikka, nüüdseks on siiski olemas. Võib-olla ongi lahedam, et kõik suured asjad just sel suvel juhtunud on, jääbki terveks eluks meelde. Mu vanemad on ka megauhked, et nende tütar Tartu Ülikoolis õppima hakkab ja lisaks veel nüüd load sai. Suur memmekas ja emme-issi tütreke, nagu olen, tunnen sellest suurt rõõmu, et nad saavad tuttavatele rääkida, kui õnnelikud minu üle on.
Kommentaarid
Postita kommentaar